Vanapagan ütlenud korra Hansule: “Hakkame võidu kündma!”
Hans nõus: “Hakkame. Aga mitte praegu!”
“Miks mitte?”
“Minu ader pole veel korras. Nii pea kui ader korras, algame võidu kündmist!”
Hans viidab õhtuni aega. Teab, et Vanapagan kuke laulu kardab ja seda kuuldes kohe põgeneb.
Vanapagan ei läbene Hansu oodata, vaid hakkab peale. Rakendab valge hobuse arkadra ette, laseb käia. Künnab nii, et maa müdiseb, linnud kaugele lendavad, jänesed ja rebased tuhat tulist eemale jooksevad. Hans vaatab, suu lahti, kudas vanapagana töö edeneb.
Vanapagan alustab kündi Kambja kihelkonnas Unipihas. Pöörab seal hobuse Kriimanni poole. Kriimannist edasi Miina mõisani. Vagu lai org, 3-4 versta pikk.
Korraga Miina mõisa ligidal kukk laulma. Vanapaganal künd künniks, paneb plagama.
Ei tule teisel päeval enam tööd jätkama. Vagu pooleli on ja pooleli jäi.
Hans ei alustanudki kündmist. Vanapaganaga kokku saades Hans ütlema: “Miks sa töö pooleli jätsid? Vaata, kus minu vagu!”
Hans näitab Emajõe poole.
Vanapagan õhkama: “Pagana kukk! Tuli oma lauluga vahele. Pidin töö pooleli jätma!”
Teisendi järele on Kalevipoeg selle vao künnud. Kalevipoeg võtnud nõuks jõge künda, pannud hobuse adra ette, hakanud tööle. Korraga murdunud ader. Töö jäänud pooleli.
Mõnes kohas on org natuke laiem. Seal löönud Kalevipoeg hoost piitsaga. Hobune tõmmanud suurema jõuga. Kohe tekkinud laiem org.
Niisama tahtnud Kalevipoeg Luutsna sood Võnnu kiriku juures kuivaks lasta. Selleks arvanud ta kõige paremaks hobuse arkadra ette rakendada ja vagu Võnnu kiriku lähedalt Emajõeni künda. Parmud ei lasknud hoost ometi õieti künda ja seda viisi jäänud töö pooleli.
Archive for aprill, 2009
Vanapagana künnivagu
Vaimude tüli
Üks noormees juhtunud korra mai öösel metsas nägema, kudas kaks vaimu kakelnud, teine must, teine valge. Noormees võtnud hõbesõrmuse sõrmest, pannud püssiraua sisse ja kõmmutanud musta pihta. Kohe kadunud must vaim, ainult suitsu jäänud järele.
Valge vaim pöörnud ennast nooremehe poole ja ütelnud: “Tänu sulle, noormees, sa peastsid suure varanduse kadumise käest. Varanduse pärast tuli meil vanaõelusega tüli. Hiljuti suri üks ihnus mees ära. Enne surma mattis ta oma raha maha. Mina tahtsin seda oma hoiu alla võtta, et õigetele õnne otsijatele Mai ja Jaaniöösel välja jagada, aga vanaõelus tahtis saaki enesele. Sest tõusis tüli. Sa lõpetasid seda õnnelikult. Ütle nüüd, mis tänu sa nõuad. Mina olen haldjas!”
Noormees kohe vasta: “Õpeta, kudas ma sõnajala õie võin leida!”
Haldjas vasta: “Küll võin õpetada, aga ära arva, et see laste lille otsimine on. Oota Jaani õhtuni, siis mine pärast päikse veeru metsa ja korja üheksa kimpu sõnajalgu. Aga ära hirmu ega puutu kedagi, kui juhtud sõnajala põõsas midagi nägema. Too sõnajalad ilusasti koju ja puuri iga kimbu jaoks seina auk; auku pista sõnajala kimbud. Nüüd piad kuni keskööni ootama. Aga hoia, et magama ei jää. Uni tükib sind hirmsasti vaevama. Viimati tungib sulle magus lille lõhn ninasse. Siis tea, et sõnajalg õitsema hakanud. Võta piibel, tee lahti, hoia pahemas käes, paremasse aga võta ristiga võti. Piibel hoia sõnajala all lahti, võtmega aga koputa sõnajala peale, kuni õis raamatu peale kukub. Aga hoia, et sa magama ei jää. Une äraajamiseks võid kuivi herneid süüa!”
Seda üteldes kadunud haldjas ära.
Jaaniõhtul läinudki noormees metsa sõnajalgu otsima. Küll olnud mehikesel metsas mõnda kimbatust. Kõigis sõnajala puhmastes maganud suured ussid nagu vorstid keras. Noormees tahtnud neile malgaga pihta anda, aga õnneks tulnud haldja keeld meelde. Võtnud südant, katkunud ussidest hoolimata enesele üheksa kimpu sõnajalgu, toonud koju, pannud seina vahele aukudesse.
Nüüd aga hakanud uni hullul kombel meest vaevama. Küll söönud mees herneid, nii et lõualuud raksunud, aga seegi ei aidanud. Viimati võtnud nõela ja ergutanud ennast selle pistega.
Sedaviisi jõudnud kesköö kätte. Magus lille lõhn tunginud nooremehe ninasse. Uni läinud ometi hirmus vägevaks, just nagu oleks kolme vakane koti täis peas olnud. Mees ei annud ometi võitu. Kinniste silmadega karanud ülesse, otsinud käsikaudu piibli, võtnud võtme, hakanud koputama.
Koputanud korra, koputanud teise, koputanud kolmandagi korra. Kolmanda korra peale hüpanud sinine üheksaleheline õis raamatu peale.
Nüüd olnud uni kadunud, just nagu luuaga ära pühitud. Mehel olnud õie läbi suur tarkus käes, mõistnud kõik linnu keeled ja osanud taeva tähtede käigust tulevikku ära seletada.
Mees läinud viimaks Soomemaale ega tulnud sealt enam tagasi.
Ei tapa!
Peremees saanud rohuaiast õunavarga kätte. Hakanud teist mehe moodi vemmeldama.
Varas paluma. Mees vasta: “Ära karda! Ega ma sind tapa! Peksan sind ainult seni kui su hing läheb!”
Kuidas tüdruk luupainajast lahti pääsis
Ühel peremehe tütrel käinud luupainaja juba seitse aastat peal. Küll otsinud ta igalt poolt arstiabi, aga kõik ei aidanud midagi.
Kord tulnud selle peremehe juurde üks öömajaline. Sellele rääkinud tütar oma häda.
“Küll ma aitan!” ütles võõras.
Õhtul, kui teised magama heitnud, süüdanud öömajaline küünla põlema ja pannud villavaka alla.
Ööse hakanud tüdruk korisema ja kägisema.
Öömajaline võtnud ruttu küünla välja ja läinud tüdruku juurde. Üks vana kuivanud tsiug olnud tüdruku peal. Öömajaline võtnud selle ja raiunud sel paku peal kirvega nina otsast ära.
Hommikul tulnud üleaia perenaine sinna. Teretab: “Tere hommikust!”
“Tere, tere!” vastavad teised. “Kas teie pool kõik terved?”
Naine kohe: “Terved muidu kõik, muud kui vana ema käis ööse väljas ja löönud enesel nina otsast ära!”
Sest ajast saadik jätnud luupainaja tüdruku rahule.
Vanamoorid tulihända tegemas
Kord läinud kolm vana naist neljapäeva õhtul sauna taha tulihända tegema. Esmalt pandud süda – see olnud niidikera.
Karjapoiss juhtunud seda toimetust nägema. Õppinud kohe hoolega ameti kätte.
Tulihänd sai valmis. Naised heitsid liisku, kelle käe nimetissõrmest verd pidi antama.
Karjapoiss arvanud vereandmist ilmaaegu asjaks. Hüüdnud põõsast: ”Verd pole tarviski!”
Naised aga arvasid, et tont seda ütles. Nad panid tulihännale vere asemel vett peale.
Nüüd oli tulihänd valmis, aga tulihänd tahtis naiste hingesid kohe kätte saada, sest naised verd ei andnud. Kiusas neid sellepärast nõnda taga, et naised kahe nädala pärast hirmsa valu käes surid.
Karjapoiss võttis sest nii palju õpetust, et iialgi enam tulihänna tegijatega tegemist ei teinud.
Melliste Lingutusmägi
Huviväärne on järveäärne Lingutusmäena tuntud linnamägi. Vanas kirjelduses oli linnamäe lääne- ja põhjaküljel vallitaoline moodustis. Legendi järgi olevat see enne linna asutamist kividest ja mullast kokku kantud. Järsult mäeveerult olevat aga vaenlase pihta kive loobitud ja lingutatud, millest siis mägi ka nime saanud.
Teine muistend räägib, et selles linnas olla pahatahtlikud ja kurjad inimesed elanud. Karistuseks vajunud linn koos elanikega maa alla. Et linnaelanikke mitte häirida, ei tohtivat seda kohta ka põllumaaks kasutada ning seetõttu kasvabki mäel mets. Keelu rikkumise puhul kostvat mäe seest kume hääl: “Ära aja puru silma!”
Melliste küla lugu 