Archive for loodus

Muinastulede öö 31. augustil

muinastuled2013

Leave a comment »

Kiigeoru hiiesalu (lisandusi)

 

tiinasulg_01kiigeoruhiiesalu_taevasse

„Võruküla Kiipuse talu juures asub muistne püha paik – Kiigeoru hiiesalu. Siin kasvab kaarjalt 11 künnapuud. Kõige pühama puu all asunud kivist laotud ohvrialtar. Nüüdseks võtab ohvriande vastu üksik lohuga kivi. Selle puu vanuseks on Jaan Eilart arvanud ca 350 aastat. Varandust varjab oma juurte all aga veidi väiksema mõõdulisem künnapuu. Suurima puu ümbermõõt on 4.2 m, kõrgus 18 m. Okste külge seotud värvilised paelad ja mündid on tänasteks ohvriandideks. Hiiepuud on looduskaitse all.” 

Aasa Sulg 
Koduvalla teedel .- Melliste, 2001 .- lk. 21.

tiinasulg_08kiigeoruhiiesalu_polisilu

„Künnapuu tugevat puitu on tarvitatud lookade, reejalaste, tööriistade käepidemete, masinaosade jms valmistamiseks, tema koort on kasutatud punumistöödel, samuti nahkade parkimiseks ja värvimiseks. Selle tõttu on teda tabanud väärt tarbepuu tavaline kurb saatus – maharaiumine. Ja kuna künnapuu on ka suhteliselt nõudlik kasvukoha suhtes – talle sobivad viljakamad ja piisavalt niisked mullad, milliseid inimene on aga aegade jooksul põldudeks harinud, siis leiabki üksikuid künnapuid nüüdsel ajal vaid Eesti mandriosa metsadest. Osa neist on pälvinud pühapuu staatuse.”

Marju Kõivupuu 
101 Eesti pühapaika .- Tallinn, 2011 .- lk. 138

tiinasulg_05kiigeoruhiiesalu_annid

„See külatee oli üle 10 km pikk ja ühe teeäärse metsalagendiku kaugemas nurgas seisis kutsuvalt sünkjasroheline saladuslik hiis Võruküla ja Mäletjärve küla vahel. Olin Kiigeoru hiiest kuulnud, kuid siis ei julgenud ma sellele läheneda, sest seal kõrval asuva metsavahimaja suur koer pidas hiie ja selle allika juures vahti.”

Aare Kasemets 
Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused // Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse .- Tartu, 2007 .- lk. 83.

tiinasulg_03kiigeoruhiiesalu_hiiesalu

„Kunagi 1930.-aastatel oli suur Tartu ärimees Jänes tahtnud Kiipuse talu maid ära osta, et hiie kohale Järvselja jahilossi sarnane loss ehitada. Peremees polnud põhimõtte pärast müünud ja nõnda on see hiis tänini alles jäänud.”

 Aasa Sulg
07. jaanikuu päeval 2011

tiinasulg_02kiigeoruhiiesalu_puudjapaelad

 „Kiigeoru hiiesalu”

„väsinud ja nõrk kui oled
vaimuna istu siin salus
laetuna tõuse ja koged
et emakeel kodumaa armastus
jõuna pole üldsegi valus”

Pöörane Hirv  
Ugandi metsad ja maa .- Tartumaa, 2002 .- lk. 25.

tiinasulg_04kiigeoruhiiesalu_rigaragaraga

Leave a comment »

Kiigeoru hiiesalu

Kiigeoru hiiekoht asub Võrukülas Mäksa ja Haaslava valla piiril. Nelinurksel u. 20 x 15 m. suurusel platsil kasvab kümmekond künnapuud, mis kõik on endised hiie ja ohvripuud, neist kõige kirdepoolsema nn kõige pühama puu all on 2×2 m. mõõtmetega kividest laotud ohvrialtar. Üks puudest kasvab väikesel künkakesel, milles olevat vanarahva arvates varandus peidus.
Põliskünnapuusdest koosnevat salu Kiigeorus peetakse üle-Euroopalise tähtsusega loodusmälestiseks. Hiiepuu okstele on seotud paelu ja riideribasid, ohvrikivi lohul on anniks toodud münte. See näitab, et mingil kombel elavad vanad tavad ses paigas veel edasi.
Künnapuu (Ulmus laevis) on Eesti metsades mitmetel põhjustel väga haruldaseks jäänud. Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks.
Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades. Kaks tuhat aastat tagasi oli Eesti kliima märksa soojem ja künnapuule sobivam kui praegune jahedam ilmastik. Kes teab, võibolla läheb kliima tänapäeval soojemaks ning millalgi aastasadade pärast hakkavad Eestis taas kasvama künnapuumetsad.
Künnapuu üks rahvapärane nimi on loogapuu, see näitab, et temast tehti lookasid. Kuid temast tehti ka tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte vette, tünnivitsasid. Tänapäeval on ta eriti hinnatud mööbli valmistamisel. Künnapuu puit on kõva, raskesti lõhestatav ning elastne. Ka tema peeneid pikalt rippuvaid oksi on kasutatud punumisel. Kuid koorest on saadud abi ka nahkade parkimisel ning värvimisel.
Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. Tema ei ole looduskaitse alla võetud, künnapuu aga on. Kuidas neid kahte siis üksteisest eristada? See polegi väga keeruline. Metsamehed ütlevad: jalakal on jalad all. See tähendab, et peame vaatama lehte. Selle alumisel küljel on selgelt näha leherood. Jalakal harunevad nad tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul aga harilikult mitte. Lehtedel on olemas veel teisigi erinevusi. Künnapuu leht on palju pehmem, sest ta on kaetud pehmete karvadega, jalaka leht on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel.
Kiigemäe hiiesalu alustaimestikku kirjeldasidd T. ja J. Paal 2001. a. järgmiselt:
Niitmata alal, künnapuude-salu kõrval:
Harilik angervaks – Filipendula ulmaria – dominantliik
Luht-kastevars – Deschampsia caespitosa – dominantliik
Soo-koeratubakas – Crepis paludosa – kaasdominant
Harilik metsvits – Lysimachia vulgaris
Mets-kurereha – Geranium sylvatica
Kõrvenõges – Urtica dioica
Ojamõõl – Geum rivale
Mets-harakputk – Anthriscus sylvestris
Heinputk – Angelica sylvestris
Harilik naat – Aegobodium bodagraria
Kylmamailane – Veronica chamaedrys
Kandliline naistepuna – Hypericum maculatum
Soo-ohakas – Cirsium palustre
Soomadar – Galium palustre
Lodumadar – Galium uliginosum
Karvane tarn – Carex hirta
Oras-tähthein – Stellaria graminea
Mets-tähthein – Stellaria holostea
Harilik kastehein – Agrostis capillaris
Kannike – Viola sp.
Niidetud alal õnnestus lisaks tuvastada:
Koldnõges – Caleobdolon luteum
Mets-tähthein – Stellaria holostea
Võsakannike – Viola riviniana
Harilik sinilill – Hepatica nobilis
Harilik võsalill – Moehringia trinervia
Suur aruhein – Festuca gigantea
Kevadine seahernes – Oxalis acetosella
Naistesõnajalg – Athyrium filix-femina
Sammaldest:
Mets-lehiksammal – Plagiomnium cuspidatum
Lainjas lehiksammal – Rhytidiadelphus sqarrosus
Kadrisammal – Atrichum undulatum
Tegemist on endise lamminiiduga, mille looduslik  seisund on tugevasti rikutud salu kõrval voolanud oja kraavitamisega, pealegi on kraavist välja tõstetud muld asetatud salu poolsele küljele. Niidetud alal, seega künnapuude all, on tähelepanuväärsel hulgal tüüpilisi salutaimi, mis tavaliselt kasvavad lamminiidul ja –metsas suhteliselt harva. Ilmselt on see seotud lammimulla mineraliseerumisega kuivenduse tagajärjel. Hiiglaslikud künnapuud on väga suure väärtusega ja heas tervislikus korras.
Kiigeoru künnapuude suurusi mõõtis Ahto Raudoja 1998/1999 aastal. Puude kõrgus on vahemikus 24-27 m ja ümbermõõdud on antud tabelina:
Puu nr. Ümbermõõt (m) kõrguselt
 1,3 m  0,5 m
1 4,32  5,40
2 4,72  5,13
3 1,90  2,45
4 2,02  2,27
5 2,61  3,43
6 3,10  3,40
7 2,97  3,28
8 4,48  4,65
9 3,77  4,30
10 2,66  2,90
11 3,47  3,70

(Koduvalla teedel III.- Melliste, 2003)

Leave a comment »

Melliste kevad

Varahommikul kuulsin nagu trompetihuiget,
läksin rõdule, nägin – meie järvel on luiged.
Kuigi lumi on läinud  ja kevad on käes,
aga aprilliski veel on järv pooles jääs.

Üks luikedest jalutas järvejää pääl,
tema lähedal teine juba ujuski sääl.
Uhkeid linde ma võlutult vaatama jäin,
kaugele kõlavat luigelaulu kuulda siis sain.

Õhk õues juba soe ja mõnus kevadine,
peagi loodus õites ja linnulaululine.
Veidi lühemad ööd, aga päevatee pikk
ning võsastikus varsti laksutamas ööbik.

Siis on linnulaulupidu täies hoos,
kui kõik lauljad kohal ja häälitsevad koos.
Rohelisel laululaval siis on suve nägu,
solistiks aga jaanipäevani jääb kägu.
 Milvi Kool
                   22. jürikuu päeval  AD 2012  Mellistes

Leave a comment »

Melliste puud

 Melliste küla piiridesse jääb mitmeid eriilmelisi metsatukki. Nii kasvab Marjamäel, Lingutusmäel ja Oravikus segametsa, Oraviku põhjaküljel ja Käbitare ümber ilus männik, Väiksel Lingutusmäel kena kasesalu ning Koplimäel 1978. aastal istutatud park uhke nimega „Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu kuuekümnendale aastapäevale pühendatud Eesti NSV Tartu rajooni Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi kolme põlvkonna kohtumist märkiv komsaomoli kuusetukake, mis koosneb tegelikult mändidest”.
 Lisaks ilmestavd küla ilusad põlispuud. Neist väärikaim on ligi 200 aasta vanune omapärase lopsaka ja ilusa võraga mänd järve loodeküljel. Mänd on loodusväärtusena ka arvel. Külapilti ilmestavad Indo talu maadel kasvavad tammed ning Kopli talu maadel kasvavad pärnad, millede vanus on tõenäolisest sadakond aastat. Pisut nooremad on kased bussijaama kõrval. Oraviku uuselamute keskel kasvab laia ja uhke võraga kuusk, mis enam kui veerandsada aastat on küla ühise jõulupuu au kandnud.

Leave a comment »

Melliste veed

Melliste järv

 Melliste järv on tõenäoliselt inimkäte loodud. Esialgu paisutati oja veskitiigiks – Melliste veskist on teateid juba 16. sajandist. 1976. aastal järve paisutati ja süvendati ja nendes piirides on järv tänini. Kuigi järv vajaks pisut puhastamist, on Melliste järv hinnatud ujumiskohana –  kaks liivaranda, suurem järve kagukaldal, rahvasuus Kaskedel, ja pisem loodeosas, uhke männi naabruses. Julgemad ujuvad põhjapool järve paisu juures, lisaks on mitmeid paadisildu, tõsi küll, enamjaolt eravalduses. Järves leidub rikkalikult tavalisi järvekalu: ahvenat, särge, linaskit, haugi (teadaolevalt suurim Melliste järvest püütud haug oli 7,5 kg). Järv on arvel loodusväärtusena.

Melliste oja
Läbi küla voolab Melliste oja, mis algab Kriimanist, voolab Mäletjärve oja nime all läbi Lavatsi järve, sealt edasi Poka järvest Poka ojana ja siis läbi Melliste järve suubudes Melliste oja nime all küla piiril Luutsna jõkke. Oja pikkus on 8 km.

Luutsna jõgi
 Melliste küla piirneb ida suunal Luutsna jõega. 22 km pikkune enamjaolt 1 m sügavune ja 6-10 m laiune jõgi saab alguse Lootvinast ja suubub Vana-Kastres Emajõkke.

Leave a comment »

Melliste mäed

 Nagu ikka Eestis, on ka Melliste külas iga väiksematki kõrgendikku nimetatud uhkelt mäeks, ja olgem ausad, Tartu poolt tulles tundubki maastik Melliste kohal mägisemaks muutuvat. Mellistes on Lingutusmägi, Väike Lingutusmägi, Marjamägi, Koplimägi, Tuimäe.
 Arheoloogiamälestisena on Mellistes arvele võetud Melliste kalmekoht Väikesel Lingutusmäel ning linnusekoht Lingutusmäel, Lingutusmägi on ka loodusväärtusena arvel. Kui kalmekohal on kaitse all kalmekoht, siis Lingutusmäe kaitsetsoon on 50 meetrit mälestise piirist.
Lingutusmägi paikneb Melliste külas Melliste paisjärve edelapoolsel kaldal, Väike Lingutusmägi jääb oja vastaskaldale.
 Lingutusmäe puhul on tegemist on edela-kirde suunalise pikliku moreenseljandikuga, mille pikkus on u 240 m ja mis  mis tõuseb laugjalt edelast kirde suunas. Kuigi linnusel puuduvad vallid ning muud inimtekkelistele kaitserajatistele viitavad tunnused ning pole ka toimunud suuri arheoloogilisi kaevamisi, võimaldab rahvapärimus, maastikul selgelt eristuv kuju ning arheoloogilise kultuurkihi olemasolu järeldada, et ilmselt on tegemist I aastatuhande lõpu- II aastatuhande alguse linnusega. Arheoloogid arvavad, et linnuse õuealal on ilmselt varasematel aegadel küntud ka põldu, kuigi hilisema rahvapärimuse järgi on Lingutusmäel aastasadu mets kasvanud ja põllumaaks ei ole seda kasutatud.
 Muinsuskaitse ameti poolt 3. märtsil 2008 tehtud ülevaate järgi on Lingutusmäe üldine seisukord rahuldav. Mälestisel kasvab segamets, valdavalt kased ja kuused. Linnuse õueala ning nõlvad on üldiselt korras, kohati oleks vaja koristada langenud või ka juba maha saetud, kuid vedelema jäätud metsakuivi puid. Linnusel puudub kaitsetahvel või muu mälestisele viitav tähis.
 Lingutusmäge on kohalikud koduloouurimishuvilised küll püüdnud laiema avalikkuse ette tuua: sajandivahetusel paigaldati mäele mälestustahvel ning rajati kivikangur “Kurjuse kiviga katan” (lähtudes levinud legendist, et mäel olnud linnus on elanike kurjuse tõttu maa alla vajunud ja nõnda katab iga juurdelisatud kivi kurjust). Lingitusmägi kuulub eravaldusesse ja praegune omanik ei ole mäe kuulsusest huvitatud, nii on praeguseks kadunud nii mälestustahvel kui kivikangur.

Leave a comment »