Archive for ajalugu

Kalaadriuse pildid Vana-Kastre ja Uue-Kastre linnustest

vana_kastre_piiskopilinnus_ver_0_5_by_kalaadrius-d8c9u8j

Keskaegse Vana-Kastre piiskopilinnuse joonis, mille võib vist (sarnaselt Ed. Ph. Körberi kunagiste joonistustega) liigitada “fantastiliste” joonistuste hulka. Tegelikkuses napib informatsiooni selle kohta, milline linnus välja võis näha, ning samuti näib puuduvat täpne (arheoloogiliste andmetega kinnitatud) linnuse põhiplaan.

Vana-Kastre linnus (saksa Oldenthorn, Altenturm, Alt-Kaster) paiknes Tartust kümmekond kilomeetrit Emajõge pidi allavoolu ning selle peamine ülesanne oli Emajõe idapoolse veetee kontrollimine (nii idast tulevate rüüsteretkede tõkestamine kui ka jõgepidi liikuvate kaupade tollimine). Esimesed kirjalikud teated linnusest pärinevad aastast 1342, samas on oletatud, et juba enne kivilinnuse ehitamist paiknes sellel kohal samu ülesandeid täitev puidust (torn)linnus.

Seoses Uue-Kastre linnuse rajamisega Tartust circa kaks korda kaugemale Emajõe allavoolu langes ka Vana-Kastre linnuse tähtsus. Liivi sõjas (1558-1583) linnus purustati, ent ehitati arvatavasti uuesti üles ning hävitati lõplikult Vene-Rootsi sõjas (1656-1661).

Lahtisi otsi:
*) … on muidugi palju, aga üheks huvitavamaks on võib-olla küsimus, kas linnuse juures paiknes ka Emajõe liiklust sulgev veetõke? Sellel pildil tõket pole, kuna pilt peaks kujutama “hilisemat” aega – nimelt aega, mil oli juba olemas Uue-Kastre linnus ning seega polnud (arvatavasti) enam põhjust-vajadust Vana-Kastre juures veeteed täiendavalt tõkestada.

http://kalaadrius.deviantart.com/art/Vana-Kastre-piiskopilinnus-ver-0-5-504343891

uue_kastre_piiskopilinnus_ver_0_5_by_kalaadrius-d8ryty3

Keskaegse Uue-Kastre piiskopilinnuse ‘fiktsionaalne’ rekonstruktsioon. Kuigi kivilinnuse joonis toetub linnuse asendiplaanile 17. sajandist, on tornide/müüride/ehitiste välised kujud ja kõrgused suuresti oletuslikud.

Uue-Kastre (saksa Warbeck, Warbecke, Warenbecke, Varbek) piiskopilinnus paiknes “Emajõe vasakkaldal 12 km enne Emajõe suubumist Peipsisse.” ( et.wikipedia.org/wiki/Uue-Kast… ) Tegemist oli strateegiliselt hästivalitud kohaga, kuna linnus paiknes Emajõe suudmeala suurte rabade piirimail: kohas, millest idapool oli raske leida “jalatäit kindlat maad” kindlustuste rajamiseks. Tõenäoliselt võttis Uue-Kastre linnus üle senise Vana-Kastre linnuse funktsioonid (idast tulevate rüüsteretkede tõkestamine ja jõgepidi liikuvate kaupade tollimine), kuna viimane oli rajatud “liiga sügavale sisemaale” ega suutnud seetõttu pakkuda kaitset kõigile Tartust ida pool paiknevatele asulatele.

Linnuse esimene kirjalik mainimine pärineb aastast 1392. On mainitud, et linnuse juures paiknesid “palgid üle Emajõe”, mis tõenäoliselt täitsid jõetõkke funktsiooni. On ka oletatud, et linnuse nimigi on sellest tuletatud: ~’Warbeck‘ tulenevat saksakeelsest ‘Wehre das Baches‘, mis tähendab jõetõket ( register.muinas.ee/public.php?… ). Linnuse käekäik pärast keskaega: Liivi sõjas (1558–1583) sai linnus purustusi või koguni hävitati, ent taastati pärast seda ning säilis rohkemal või vähemal määral läbi 17. sajandi sõdade. Linnus hävis lõplikult Põhjasõjas (1700–1721).

Lahtisi küsimusi:
*) Kuidas palkidest veetõke tegelikult välja võis näha? Ainus keskaegne näide veetõkkest, mida ma tean, on Konstantinoopoli Kuldsarve lahe suur kett-tõke, aga selle ja Tartu piiskopkonna veetõkete vahele on ilmselt raske mingeid paralleele tõmmata;
*) Pildi proportsioonid veidi paigast ära? Vähemalt selline mulje on nüüd, pärast pildi valmimist; tundub, et linnuse / eeslinnuse ehitised võiksid ehk natukene suuremad olla.

http://kalaadrius.deviantart.com/art/Uue-Kastre-piiskopilinnus-ver-0-5-530704155

 

Leave a comment »

Kiigeoru hiiesalu (lisandusi)

 

tiinasulg_01kiigeoruhiiesalu_taevasse

„Võruküla Kiipuse talu juures asub muistne püha paik – Kiigeoru hiiesalu. Siin kasvab kaarjalt 11 künnapuud. Kõige pühama puu all asunud kivist laotud ohvrialtar. Nüüdseks võtab ohvriande vastu üksik lohuga kivi. Selle puu vanuseks on Jaan Eilart arvanud ca 350 aastat. Varandust varjab oma juurte all aga veidi väiksema mõõdulisem künnapuu. Suurima puu ümbermõõt on 4.2 m, kõrgus 18 m. Okste külge seotud värvilised paelad ja mündid on tänasteks ohvriandideks. Hiiepuud on looduskaitse all.” 

Aasa Sulg 
Koduvalla teedel .- Melliste, 2001 .- lk. 21.

tiinasulg_08kiigeoruhiiesalu_polisilu

„Künnapuu tugevat puitu on tarvitatud lookade, reejalaste, tööriistade käepidemete, masinaosade jms valmistamiseks, tema koort on kasutatud punumistöödel, samuti nahkade parkimiseks ja värvimiseks. Selle tõttu on teda tabanud väärt tarbepuu tavaline kurb saatus – maharaiumine. Ja kuna künnapuu on ka suhteliselt nõudlik kasvukoha suhtes – talle sobivad viljakamad ja piisavalt niisked mullad, milliseid inimene on aga aegade jooksul põldudeks harinud, siis leiabki üksikuid künnapuid nüüdsel ajal vaid Eesti mandriosa metsadest. Osa neist on pälvinud pühapuu staatuse.”

Marju Kõivupuu 
101 Eesti pühapaika .- Tallinn, 2011 .- lk. 138

tiinasulg_05kiigeoruhiiesalu_annid

„See külatee oli üle 10 km pikk ja ühe teeäärse metsalagendiku kaugemas nurgas seisis kutsuvalt sünkjasroheline saladuslik hiis Võruküla ja Mäletjärve küla vahel. Olin Kiigeoru hiiest kuulnud, kuid siis ei julgenud ma sellele läheneda, sest seal kõrval asuva metsavahimaja suur koer pidas hiie ja selle allika juures vahti.”

Aare Kasemets 
Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused // Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse .- Tartu, 2007 .- lk. 83.

tiinasulg_03kiigeoruhiiesalu_hiiesalu

„Kunagi 1930.-aastatel oli suur Tartu ärimees Jänes tahtnud Kiipuse talu maid ära osta, et hiie kohale Järvselja jahilossi sarnane loss ehitada. Peremees polnud põhimõtte pärast müünud ja nõnda on see hiis tänini alles jäänud.”

 Aasa Sulg
07. jaanikuu päeval 2011

tiinasulg_02kiigeoruhiiesalu_puudjapaelad

 „Kiigeoru hiiesalu”

„väsinud ja nõrk kui oled
vaimuna istu siin salus
laetuna tõuse ja koged
et emakeel kodumaa armastus
jõuna pole üldsegi valus”

Pöörane Hirv  
Ugandi metsad ja maa .- Tartumaa, 2002 .- lk. 25.

tiinasulg_04kiigeoruhiiesalu_rigaragaraga

Leave a comment »

Kiigeoru hiiesalu

Kiigeoru hiiekoht asub Võrukülas Mäksa ja Haaslava valla piiril. Nelinurksel u. 20 x 15 m. suurusel platsil kasvab kümmekond künnapuud, mis kõik on endised hiie ja ohvripuud, neist kõige kirdepoolsema nn kõige pühama puu all on 2×2 m. mõõtmetega kividest laotud ohvrialtar. Üks puudest kasvab väikesel künkakesel, milles olevat vanarahva arvates varandus peidus.
Põliskünnapuusdest koosnevat salu Kiigeorus peetakse üle-Euroopalise tähtsusega loodusmälestiseks. Hiiepuu okstele on seotud paelu ja riideribasid, ohvrikivi lohul on anniks toodud münte. See näitab, et mingil kombel elavad vanad tavad ses paigas veel edasi.
Künnapuu (Ulmus laevis) on Eesti metsades mitmetel põhjustel väga haruldaseks jäänud. Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks.
Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades. Kaks tuhat aastat tagasi oli Eesti kliima märksa soojem ja künnapuule sobivam kui praegune jahedam ilmastik. Kes teab, võibolla läheb kliima tänapäeval soojemaks ning millalgi aastasadade pärast hakkavad Eestis taas kasvama künnapuumetsad.
Künnapuu üks rahvapärane nimi on loogapuu, see näitab, et temast tehti lookasid. Kuid temast tehti ka tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte vette, tünnivitsasid. Tänapäeval on ta eriti hinnatud mööbli valmistamisel. Künnapuu puit on kõva, raskesti lõhestatav ning elastne. Ka tema peeneid pikalt rippuvaid oksi on kasutatud punumisel. Kuid koorest on saadud abi ka nahkade parkimisel ning värvimisel.
Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. Tema ei ole looduskaitse alla võetud, künnapuu aga on. Kuidas neid kahte siis üksteisest eristada? See polegi väga keeruline. Metsamehed ütlevad: jalakal on jalad all. See tähendab, et peame vaatama lehte. Selle alumisel küljel on selgelt näha leherood. Jalakal harunevad nad tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul aga harilikult mitte. Lehtedel on olemas veel teisigi erinevusi. Künnapuu leht on palju pehmem, sest ta on kaetud pehmete karvadega, jalaka leht on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel.
Kiigemäe hiiesalu alustaimestikku kirjeldasidd T. ja J. Paal 2001. a. järgmiselt:
Niitmata alal, künnapuude-salu kõrval:
Harilik angervaks – Filipendula ulmaria – dominantliik
Luht-kastevars – Deschampsia caespitosa – dominantliik
Soo-koeratubakas – Crepis paludosa – kaasdominant
Harilik metsvits – Lysimachia vulgaris
Mets-kurereha – Geranium sylvatica
Kõrvenõges – Urtica dioica
Ojamõõl – Geum rivale
Mets-harakputk – Anthriscus sylvestris
Heinputk – Angelica sylvestris
Harilik naat – Aegobodium bodagraria
Kylmamailane – Veronica chamaedrys
Kandliline naistepuna – Hypericum maculatum
Soo-ohakas – Cirsium palustre
Soomadar – Galium palustre
Lodumadar – Galium uliginosum
Karvane tarn – Carex hirta
Oras-tähthein – Stellaria graminea
Mets-tähthein – Stellaria holostea
Harilik kastehein – Agrostis capillaris
Kannike – Viola sp.
Niidetud alal õnnestus lisaks tuvastada:
Koldnõges – Caleobdolon luteum
Mets-tähthein – Stellaria holostea
Võsakannike – Viola riviniana
Harilik sinilill – Hepatica nobilis
Harilik võsalill – Moehringia trinervia
Suur aruhein – Festuca gigantea
Kevadine seahernes – Oxalis acetosella
Naistesõnajalg – Athyrium filix-femina
Sammaldest:
Mets-lehiksammal – Plagiomnium cuspidatum
Lainjas lehiksammal – Rhytidiadelphus sqarrosus
Kadrisammal – Atrichum undulatum
Tegemist on endise lamminiiduga, mille looduslik  seisund on tugevasti rikutud salu kõrval voolanud oja kraavitamisega, pealegi on kraavist välja tõstetud muld asetatud salu poolsele küljele. Niidetud alal, seega künnapuude all, on tähelepanuväärsel hulgal tüüpilisi salutaimi, mis tavaliselt kasvavad lamminiidul ja –metsas suhteliselt harva. Ilmselt on see seotud lammimulla mineraliseerumisega kuivenduse tagajärjel. Hiiglaslikud künnapuud on väga suure väärtusega ja heas tervislikus korras.
Kiigeoru künnapuude suurusi mõõtis Ahto Raudoja 1998/1999 aastal. Puude kõrgus on vahemikus 24-27 m ja ümbermõõdud on antud tabelina:
Puu nr. Ümbermõõt (m) kõrguselt
 1,3 m  0,5 m
1 4,32  5,40
2 4,72  5,13
3 1,90  2,45
4 2,02  2,27
5 2,61  3,43
6 3,10  3,40
7 2,97  3,28
8 4,48  4,65
9 3,77  4,30
10 2,66  2,90
11 3,47  3,70

(Koduvalla teedel III.- Melliste, 2003)

Leave a comment »

Mellistega seotud hariduselu

1765 – asutati Kaagveres, Sarakustes,Tammel ja Võõbstes 2-klassilised külakoolid
1781-1784 – kool Sarakuste mõisas
1787 – Sarakuste külakooli uueks asukohaks saab Sudaste küla
1787 – Vana-Kastre külla ehitati uus koolihoone
1811 – Võnnu kihelkonnakooli asutamine
1813 – Tamme koolis õpetajaks Mitra Johani, koolis 94 last
1814 – Võõpstesse ehitati koolimaja
1815 – Vana-Kastre kool sai uue avara maja
1834 – Tamme koolis õppis 70 last
1841 – ehitati uus Sarakuste koolimaja Naritse talu juurde Sudastes
1841 – tegutsevad külakoolid Kaagveres, Sarakustes, Tammel, Võõbstes, Pokal ja Laanel
1847 – Võnnu kihelkonnakool taas tegevuses
1857 – Sarakuste kool viidi üle Koolimaa talu juurde
1866 – Poka valla külakool sai ruumid Tuimäe (Melliste) külas Sika talu juures. 1870. aastatel oli kool üks parimaid kihelkonnas.
1874 – Mäksa vallal uus koolimaja
1876 – Võnnus avati Tütarlaste erakool (perenaiste kutsekool)
1881 – Vana-Kastres uus koolihoone
1884 – Sarakuste kool hävib tulekahju läbi. Uus koolihoone ehitati samal aastal üles
1886 – Mäksa koolile osteti valla poolt uus orel
1903 – Külakooli sulgemine Melliste külas. Kool ühendatakse Sarakuste kooliga
1919 – Võnnus 6-klassiline kõrgem kihelkonnakool poistele ja tüdrukutele
1920 – Mäksa mõisa härrastemajas avatakse uus 4-klassiline kool
1922 – Mäksa kool viiakse üle Aru karjamõisa
1923 – 1935 – Mäksa mõisas tegutses Mäksa Hariduse Seltsi 5. ja 6. klassiga erakool
1928 – Aru kooliga liidetakse Tamme ja Kaagvere kool
1934 – Võõpstesse ehitatakse uus koolimaja 
1934 – Sarakuste Algkool alustab tegevust uues kahekorruselises koolihoones Räpina tee ääres Sudaste külas             
1944 – Uus Sarakuste koolihoone põleb sõjatules pommitamise läbi. Kool jätkab tegevust Poka külas
1952 – Melliste külas taas algkool (Sarakuste Algkool)
1976 – kool Melliste külas suletakse, lapsed lähevad Aru 8-kl. kooli
1979 – Aru 8.-kl. kool suletakse, lapsed lähevad Luunja Keskkooli
1979 – Võõpste 8-kl. kool muudetakse algkooliks
1989 – Võnnu 8-klassilisest koolist saab keskkool
1991 – avatakse uus Melliste Algkool. Kool alustab esmalt 4-klassilisena. Kooli juhataja Aime Tamm, koolis õpib 62 last ja töötab 7 õpetajat.
1992 – Melliste Algkooli juures alustab tegutsemist lasteaed                  1993 – Melliste Algkool muutub 6-klassiliseks
1996 – Melliste koolis on 96 õpilast               
1998 – avatakse Melliste kooli bassein  
2001 – Võõpste algkool lõpetab tegevuse
2003 – Melliste Algkool-Lasteaed pälvib peaministri tänukirja „Kaunile Eesti kodule”
2004 – avatakse Melliste kooli korvpalliväljak

2006 – Melliste Algkooli juhatajaks saab Sirje Jõgiaas        
2008 – avatakse Melliste kooli uus võimla
2009 – Melliste koolis õpib 60 õpilast ja lasteaias käib 80 last

Leave a comment »

Poka mõis

 Poka mõisat mainitakse ürikutes esmakordselt aastal 1550. Mõis kandis algselt nime Buckenhof ehk Nachtel. Hilisem nimevorm oli asukohajärgse Heido küla järgi Heidohof.

 Poka mõisahoone asupaigaks oli ümbritsevast alast veidi kõrgem seljandik kauni loodusvaatega järvele. Ühekorruseline puitehitis on hävinud, säilinud on pargiosa meenutavad üksikud põlistammed. Ka on säilinud omaette ansambli moodustanud moonakamaja ja kuivati. Mõisal oli olemas oma villaveski, vesiveski ning sepikoda. Endise mõisavalitseja maja lähedal asuvat kaks suurt pärna annavad teada vana ohvrikoha olemasolust.
 Mõis oli Võnnu kihelkonnas üks väiksemaid – 4767 vakamaad viie küla maadel: Melliste, Mäekala, Tuimäe, Kulbi ja Heido külad. Vakuraamatute andmetel oli mõisapõldude kvaliteet keskmine ja veidi ülegi, kasinad olid karjamaad ning heinamaad vesised. Suurt puudust tunti põletis- ja tarbepuudest. 19. saj. asusid mõisa heinamaad Emajõe alamjooksul Koosa jõe ääres Akali kaevandu juures.

 Arhiivdokumendid annavad teada mõisa ajaloolise tausta kohta järgnevat: 1550. a. pantis Hans Beckmann mõisa peale isalt pärimist 3000 Riia marga eest Tartu raehärra Paul Bockile, kuna sattus ise Venemaale vangi (Paul Bock oli Hans Beckmanni õemees). Von Bockidelt on mõis ka oma eestikeelse nime saanud.
 Poola kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsemise ajal (vastavalt 1582. a. ja 1589. a.) kinnitati mõis Bocki väimehele Dietrich Hartmannile. 1601. a. pärandas Dietrichi naine Catharina mõisa oma pojale Heinrichile. 1626. a. päris mõisa tema väimees Hans Stralborn. Naisliini pärimise läbi jäi mõis Stralbornide valdusesse aastani 1760, mil viimase omaniku Dietrich Stahlborni surma järel müüsid tema venna lapselapsed Poka mõisa 7500 rubla eest tallmeister Carl von Bellingshausenile Pilkuse mõisast.  
 Bellingshausen andis aga 1767. a. mõisa üle maanõunik Carl Dietrich von Loewensternile, kes oli samal ajal ka Mäksa mõisa omanik. Aastatel 1783 – 1787 päris mõisa tema poeg G. D. Loewenstern. 1787. a. sai mõisa omanikuks viimase kasuvend Carl Otto Loewenstern, kes 1790. a. omandas ka Kastre mõisa. Aastal 1835 pantisid pärijad 165000 rubla eest Poka (ka Mäksa ja Kastre) mõisa maanõunik Gotthard von Liphardile. 1839. aastast said mõisad Liphartile.

 Kõik kolm mõisat müüdi 1850. a. kindralleitnant Otto Reinhold von Essenile. 
 Rahvasuu räägib, et kord tulnud mõisaparki (kas Raadi mõisa, mis kuulus ka Liphardile, või Mäksa mõisa, selles pole rahvasuu üksmeelele jõudnud) lõbusõidule seltskond tudengeid, kelle hulgas olnud ka Otto von Esseni poeg Aleksander Otto Magnus von Essen. Noored läinud pisut ülemeelikuks ja mõisaomanik Liphart tulnud üliõpilasi minema ajama ja nähvanud seejuures Essenit kolm korda ratsapiitsaga. Essenid kaevanud Lipharti kohtusse ja keisri käsul pidanud ta hüvituseks loovutama nii Kastre, Mäksa kui ka Poka mõisa.

 1863. a., peale Otto Reinhold von Esseni surma, läksid mõisad tema pojale – Nikolai von Essenile.
 Nooruse teenis Nikolai keiserlikus kaardiväes, kuid saadeti tapmissüüdistuse tõttu erru ja pagendusse oma mõisa. Ometi sobis mõisapidamine talle hästi, ta oli edumeelne ja teovõimeline põllumees. Oli Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Nõukogu asepresident Tartus ja Venemaa põllumajandusnõukogu liige.
 Nikolai ajal kasvatati siinsetes mõisates Peterburi keiserlike tallide jaoks hobuseid. Keisri kööki varustati või, viina ja jahuga. Võid viidi ka Inglismaale. Põldude hoolika väetamise tõttu kasvas väga hea vili, mida lõigati sirbiga, et midagi kaduma ei läheks. Nikolai  korraldusel kraavitati Kastre-Peravalla sood ning rajati sirgeid metsateid, suviti oli tööl 300 – 400 saarlast.
 Nikolai oli ka suur aianduse edendaja: igal aastal kinkis mõisnik igale peremehele neli õunapuud ja marjapõõsaid, iga istutatud õunapuu eest jättis rendist alla 50 kopikat. Kes aga kuue aasta jooksul jättis kuus puud istutamata, sellelt nõudis 2 rubla rohkem. Talumees, kes väljanäitusel õunte eest auraha sai, sai mõisa poolt veel rubla lisaks.
 Talupoegade vastu oli mõisahärra vastutulelik, laenas vajadusel rendirahagi. Kui Alevi külas toimus tulekahju, siis jättis ta aastarendi küsimata ja kinkis 100 rubla (mille eest sai osta hobuse ja kaks lehma).
 Nikolai armastanud väga teretamist. Poisikesed otsinud võimalust päeva jooksul mõisahärrat näha ja teretamisega 10-20 kopikat teenida.
 Nikolai suri 9. novembril 1900 südamerabandusse. Kogu vald ja Saaremaa kraavikaevajad olnud suures leinas. Kirst kanti õlgadel Kastre mõisast perekonna kabelisse Mäksal. Matuste puhul kingiti igale matuselisele härra pilt ja anti trööstiks pits viina.

 Peale Nikolai surma jäi mõisasse tema noorema venna Otto Peter von Esseni poeg Aleksander Jakob Otto von Essen.
 Aleksnder olnud suur jahimees. Tema suurimaks ettevõtmiseks oli 1912. a. Järvselja jahilossi ehitamine. Selle rahastamiseks müüs ta Annikoru mõisa. Samal ajal rajati ka Mäksa mõisa juurde jahipark, kuhu toodi elama faasaneid. Aleksanderi ajal viidi lõpule talude päriseksostmine. Mõisnik abiellus Haaslavalt pärit lihtsa taluneiuga. Pärast 1922. a. mõisate planeerimist ja võõrandamist (Poka mõis kõige hiljem, koguni 1926. aastal) jäeti talle Kastre mõisa südamik asundustaluna. Aleksander plaanis 1939. aastal lahkuda Saksamaale, kuid suri enne südamerabandusse ja maeti perekonnakalmistule. Naine lastega läks Saksamaale.

 Poka mõisakompleksi kuulunud ühekorruseliselises kivihoones on asunud Eesti Vabariigi ajal vallamaja, hiljem ka sidekontor, raamatukogu ja klubi. Nõukogude ajal oli seal V. Kingissepa nim. kolhoosi kontor.
 Peale maareformi ja majandite laialisaatmist aastal 1992 on majas taas vallavalitsuse ametnike töökabinetid.

Leave a comment »

Melliste küla ajaloo faktid

V-IX saj. – asula / linnus Melliste Lingutusmäel
1582 – revisjonikirjades mainitud kohanime Melliste (Melzi, Melsi, Meliste)
1588 – esmateated Melliste veskist (Malzmühle)
1638 – Melliste küla esmamaining (Meliste Pustus)
1795 – teated Melliste kõrtsi olemasolust
1825 – teated Melliste saeveskist
1850 – Mäksa, Kastre ja Poka mõisate omanikuks saab Otto von Essen
1866 – külakooli avamine Melliste külas Sika talu juures
1868 – Mellistes oma pood olemas
1897 – kõnetraat Poka, Mäksa ja Kastre mõisa vahel.
1903 – Külakooli sulgemine Melliste külas
1904 – kuulutati välja renditalude müük
1920 – Mellistes sepikoda olemas
1920 – Laulu-Mängu Selts „Helin” asutab raamatukogu  Vana-Kastres
1927 – Melliste meierei ehitamine ( saeveski kohale).
1934 – Uue koolimaja ehitus: Sarakuste algkool Sudastes, päris Melliste küla piiril
1934 – avatakse bussiliin Tartusse
1944 – Melliste pommitamine. Kevadel hävis sõjatules koolimaja. Suvel heitsid Nõukogude lennukid 50 pommi, tabamuse said kaks talu ja karjalaut.
1945 – moodustati Melliste külanõukogu
1945 – Raamatukogu uus algus Poka külas
1947 – talumaade ümberjagamine
1949 – Melliste, Poka ja Miinamõisa küladest moodustatakse kolhoos ”Sõprus” (esimees Eduard Soe). 172 inimesega, maad 850 ha
1950 – ühismajand ”Ühine Sõprus” koos Sudaste ja Võruküla piirkonnaga
1952 – kolhoos saab uue nime: Viktor Kingissepa nim. kolhoos
1952-1978 – kohaliku haigla olemasolu Sudaste külas
1952-1976 – Sarakuste Algkool taas tegutsemas Melliste külas
1954 – likvideeritakse Melliste külanõukogu, Mäksa vald nimetatakse külanõukoguks
1963 – maantee renoveerimine Mellistes
1971 – moodustatakse suur ühismajand Mäksa külanõukogu alal, nimeks jääb V. Kingissepa nim. kolhoos
1973 –  Melliste kauplushoone rekonstrueerimine
1973 – valmivad 6 ühepereelamut väikesele Lingutusmäele
1975-1989 – Oraviku elamurajooni valmimine (9 elamut)
1976 – paisjärv rajamine Mellistes
1976-1990 – söökla Indo talu ruumides
1976 – Valmivad Poka suurfarm (samal aastal suletud koolimaja kohale), Tamme kuivati  ja  Alaküla vasikalaut
1977 – majandi estosteriilitsehhi rajamine
1978 – Uued ruumid saavad majas Oraviku 3 Melliste sidekontor ja juuksur
1978 – valmib Tamme tootmiskompleks töökodade ja garaaziga Melliste küla piiril
1979 – suletakse Aru 8-kl. kool
1979 – Melliste raamatukogu kolib Oraviku elamutsooni
1979 – Mellistes alustavad tööd teeninduspunkt ja õmblusateljee
1980 – Mellistes valmivad 4 ühepereelamut Melliste järve ääres
1987 – Tartu-Räpina maantee renoveerimine
1991 – Mäksa vallale omistatakse omavalitsuslik staatus
1991 – valmib uus Melliste Algkool-Lasteaia hoone
1992 – Mäksa vallavalitsus kolib Poka külla
1992 – avatakse Melliste lasteaed
1992 – majandi lagunemine, tekivad uued põllumajandusettevõtted: OÜ Melmilk (loomakasvatus), AS Tamme Kuivatid (taimekasvatus, loomakasvatus), TÜ Mäksa Seeme (taimekasvatus)
1993 – Mellistes avab uksed kohvik Taaler
1993 – Mellistessse kolib Mäksa ambulatoorium
1994 – esimene suur Laadapäev Mellistes
1995 – suvise spordi suurvõistluse Melliste triatloni sünd
1996 – Melliste I külapäev
1996 – Mellistet külastab Eesti Vabariigi president Lennart Meri
1997 – Melliste perearstikeskuse reorganiseerimine
1997 – Mellistes avatakse apteek ja hambaravikabinet
1997 – uksed avab uus kohvik Käbitare
1998 – Melliste koolimajas avatakse lastele basseiniruum
1999 – Melliste  II külapäev,  Melliste külavanemaks valitakse Aivar Matt
2002 – esimene vanatehnika laadapäev ”Sulle-mulle”
2003 – valmib Melliste küla arengukava
2004 – Võnnu kihelkonnapäev Mellistes
2004 – Kodulookonverents
2004 – Mellistes valitakse uus külavanem: Avo Lüpsik
2004 – Melliste kooli juurde avatakse korvpalliväljak
2005 – pidulikult avatakse Mellistes laululava
2005 – toimub kodupaigapäev – Kivipäev
2006 – toimub kodupaigapäev – Puupäev
2007 – toimub kodupaigapäev – Veepäev
2007 – Melliste algkool korraldab perepäeva
2007 – maantee renoveerimine Melliste lõigul
2007 – toimub esimest korda suvelõpuüritus Muinastulede öö üle Melliste järve vee
2008 – Mellistes valmib spordihoone

Leave a comment »

Melliste haldusajalugu

 1866. a. seadus määras kogukonna alammääraks 200 meeshinge. Melliste kuulus Poka kogukonna alla. 1892. aastal toimub Poka ja Mäksa kogukonna ühendamine.
 19. sajandi keskel oli Tartumaal 172 valda. 90-ndail aastail valdade arvu vähendati – Tartumaa 148009 elanikku kulus 73 valla alla. Seniste väikeste valdade (Kaagvere, Mäksa, Sarakuste ja Poka) liitumisega moodustus ühine Mäksa vald. Omaette üksus oli seni Kastre vald.

  1904.a. liideti Kastre ja Võnnu valla külad ning moodustus Kastre-Võnnu vald. 1922.a. lõpuks oli Tartumaal 63 valda, Kastre-Võnnu valla elanike arv oli 3942, mis oli maakonnas suuruselt teine. Valla territooriumi moodustasid järgmised külad ja asundused: Hammaste, Issaku, Kastre, Kastre-Peravalla, Kurista, Piirissaar, Saare, Terikeste, Võnnu, Võõbste. Mäksa valla territooriumi moodustasid 19 küla ja asundust: Aru, Eide, Kaagvere, Miina, Ulbi, Kägari, Melliste, Mäekala, Mäksa, Mäletjärve, Olli, Poka, Sarakuste, Sootaga, Sudaste, Tamme, Telliskivi, Tuimäe, Võruküla.
 1938. a. valla piiride reformiga liidetakse Kastre-Võnnu valla idapoolse osad ja Kastre asundus Mäksa vallaga. Valla piir ulatub veel Peipsini.

  1945. a. toimus uus haldusreform, mille tulemusena tekkisid valdadest väiksemad omavalitsusüksused – külanõukogud. Tartu maakonna 9 vallast moodustati 22 külanõukogu. Mäksa valla piires moodustati 3 külanõukogu: Melliste külanõukogu (Melliste, Piiri, Mäletjärve, Oru, Võru, Metsanurga, Vana-Kastre, Sarakuste, Poka, Kaagvere), Mäksa külanõukogu (Sarakuste, Mäksa, Aru, Rehe, Tamme, Mägari, Tigase, Telliskivi, Parveotsa, Tuuleveski) ja Võõpste külanõukogu (Kaarli, Kastre, Aruaia, Praaga, Võõpste, Kõrvesilla).

 1954. a. oli oluline muudatus külanõukogude arvu kärpimine. Mäksa, Melliste ja Võõpste külanõukogust moodustati Mäksa külanõukogu. Tartu rajoonis jäi 22-st külanõukogust 10. 1962.-1963. a. korraldatud haldusjaotusel moodustati Tartu rajooni piiresse 23 külanõukogu. 1968. a. piiri muudatusega pidi Mäksa külanõukogu oma Peipsiäärse ala loovutama Koosa külanõukogule (284 ha). 

 1977. a. haldusreform nägi ette pisikülade liitmise, kas omavahel või suurematega. Eestimaa 7023 külast kadus administratiivsel Eestimaa kaardilt 3749. Külanimede valikul eelistati vanemaid ja ainukordsemaid nimesid, kaotati korduvalt esinevaid, sama- ja lisanimelisi külade ja asunduste nimesid. Mäksa külanõukogus moodustus 16 küla: Aruaia, Kaagvere, Kaarlimõisa, Kastre, Melliste, Mäksa, Mäletjärve, Poka, Sarakuste, Sudaste, Tammevaldma, Tigase, Vana-Kastre, Veskimäe, Võruküla, Võõpste küla. 
 
 Eesti iseseisvuse taastamise alguseks tavatsetakse lugeda deklaratsiooni Eesti suveräänsusest 16. novembrist 1988. Kohaliku omavalitsuse aluste seadus ja haldussüsteemi loomise seadus võeti vastu 1989. a. 16. mail 1991. aastal omistati omavalitsuslik staatus Mäksa vallale. 

Mäksa vallavanemad:

Nestro
Aksel Luska
1930.- aastad  Leonhard Keskpalu
Mäksa külanõukogu esimehed:
1945-1956  Eduard Arike
1956-1989 Valve Koho
1989-1991 Jaanus Pajumaa
Mäksa vallavanemad:
1991-1992 Jaanus Pajumaa           
1992-1993 Maimu Möller (kt.)                       
1993-1996  Rubert Saluoks            
1996-1999  Ilmar Suik                             
1999-      Margus Pleksner                   
Mäksa vallasekretärid
1930-1940  Voldemar Sõrmus          
1965-2007  Milvi Sõõru               
2007 –        Mariliis Timmermann
Mäksa vallavolikogude esimehed
1991-1993  Mare Nurmes
1993-1996  Jüri Timmermann
1996-1999  Peeter Kollist
1999-2002  Jüri Timmermann
2002-2005  Sirje Jõgiaas
2005-          Vaike Lillemäe

Leave a comment »