Külapass — Vana-Kastre küla

vanakastrekaartEsmamainimine 1342

Loodusmaastik:
Emajõgi
Emajõe kaldapealsed (uue ja vanajõe harud)
Luutsna jõgi

Pärandkultuur:
Luunja sild
Vana-Kastre parvekõrts
Vana-Kastre sadamakoht
Vana-Kastre veski
Vana-Kastre koolimaja, vaestemaja
Kultuurimälestised:
Vana-Kastre linnuse territoorium 13-16. saj.

vanakastre1

Elanikud:
1970. a. – 88
1980. a. – 79
1990. a. – 74
2000. a. – 60
2010. a. – 68
2015. a. – 63

Kaunid kodud:
perekond Kandimaa Kivimäe talu 2004
perekond Tootmaa Pärna talu 2004

vanakastre3

Vana-Kastre linnus Tollimäel

Luutsna suudmes asuvat küngast peetakse muinaseestlaste linnuseks.
Vana-Kastre linnuse valmimisaeg ei ole täpselt teada, aga 1342. a. mainiti siinset linnust esmakordselt juba ürikuis. Kindlusel oli kolm torni kõrgusega 15 m, neid ühendas 7 m kõrgune müür. Idaosas asus allalastav sild. Kogu kindlus oli ümbritsetud 3 vallikraaviga, mille asemed veel aimatavad.
Kastre nime tekkimisel on kaks võimalust 1) vene sõna kostjor, mis tähendab tuleriita, lõket (võib-olla viitab signalisatsioonile lõkketulega?), kuid ka kantsi ehk linnust; 2) tollal siinsete katoliku vaimulike hulgas kasutusel olnud ladina keele sõnad castrum = kindlus, kindlustatud linn, linnus; castra = sõjalaager, sõjateenistus; kõlalt neile lähedane on ka claustrum = suletud koht, paik, mis kaitseb juurdepääsu teisele tähtsamale kohale. Allikad ja pärimused on ebamäärased, kuid nad seovad vaadeldavat paika ikka ja jälle munkadega.
Vana – Kastre linnuse juures endise Linnakese talu maal asus väike alevik (eeslinnus) – Muugelinn, kus oli ka kõrts ja veski. See paiknes Emajõe kaldal ülesõidukoha ja kindluse eesõue vahel.
Siinsed linnused pidid otseselt oma kontrolli all hoidma Emajõe veeteed, et tõkestada vaenlase sõjasalkade ootamatut kallaletungi Tartule idast. Samuti käis linnuste kohustustesse tollimaksude (sellest ka Vana-Kastre rahvapärane nimi – Tollimägi) kasseerimine Emajõel veetavatelt kaupadelt.
Tulirelvade kasutuselevõtuga langes linnuse sõjaline tähtsus oluliselt juba enne Liivi sõda. Sõja algul, juulis 1558. a. läks linnus võitluseta ja tervena Vene vägedele, väike kaitsemeeskond põgenes. Sajand hiljem, 1656.a., linnus hävis sõjatules. Meie päevini on säilinud vaid mullakamaraga kattunud varemed, vallikraav ning Emajõe madala veeseisu ajal märgatavad vesitõkke (silla) jäänused kaldaliivas ja vees. Mäe jalamil muistsel asukohal kasvab dekoratiivse võraga jalakas, mida peetakse ohvripuuks.

Pildid:
register.muinas.ee
ra.ee

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: