Archive for pärimus

Muinastulede öö 31. augustil

muinastuled2013

Leave a comment »

Kiigeoru hiiesalu (lisandusi)

 

tiinasulg_01kiigeoruhiiesalu_taevasse

„Võruküla Kiipuse talu juures asub muistne püha paik – Kiigeoru hiiesalu. Siin kasvab kaarjalt 11 künnapuud. Kõige pühama puu all asunud kivist laotud ohvrialtar. Nüüdseks võtab ohvriande vastu üksik lohuga kivi. Selle puu vanuseks on Jaan Eilart arvanud ca 350 aastat. Varandust varjab oma juurte all aga veidi väiksema mõõdulisem künnapuu. Suurima puu ümbermõõt on 4.2 m, kõrgus 18 m. Okste külge seotud värvilised paelad ja mündid on tänasteks ohvriandideks. Hiiepuud on looduskaitse all.” 

Aasa Sulg 
Koduvalla teedel .- Melliste, 2001 .- lk. 21.

tiinasulg_08kiigeoruhiiesalu_polisilu

„Künnapuu tugevat puitu on tarvitatud lookade, reejalaste, tööriistade käepidemete, masinaosade jms valmistamiseks, tema koort on kasutatud punumistöödel, samuti nahkade parkimiseks ja värvimiseks. Selle tõttu on teda tabanud väärt tarbepuu tavaline kurb saatus – maharaiumine. Ja kuna künnapuu on ka suhteliselt nõudlik kasvukoha suhtes – talle sobivad viljakamad ja piisavalt niisked mullad, milliseid inimene on aga aegade jooksul põldudeks harinud, siis leiabki üksikuid künnapuid nüüdsel ajal vaid Eesti mandriosa metsadest. Osa neist on pälvinud pühapuu staatuse.”

Marju Kõivupuu 
101 Eesti pühapaika .- Tallinn, 2011 .- lk. 138

tiinasulg_05kiigeoruhiiesalu_annid

„See külatee oli üle 10 km pikk ja ühe teeäärse metsalagendiku kaugemas nurgas seisis kutsuvalt sünkjasroheline saladuslik hiis Võruküla ja Mäletjärve küla vahel. Olin Kiigeoru hiiest kuulnud, kuid siis ei julgenud ma sellele läheneda, sest seal kõrval asuva metsavahimaja suur koer pidas hiie ja selle allika juures vahti.”

Aare Kasemets 
Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused // Looduslikud pühapaigad: väärtused ja kaitse .- Tartu, 2007 .- lk. 83.

tiinasulg_03kiigeoruhiiesalu_hiiesalu

„Kunagi 1930.-aastatel oli suur Tartu ärimees Jänes tahtnud Kiipuse talu maid ära osta, et hiie kohale Järvselja jahilossi sarnane loss ehitada. Peremees polnud põhimõtte pärast müünud ja nõnda on see hiis tänini alles jäänud.”

 Aasa Sulg
07. jaanikuu päeval 2011

tiinasulg_02kiigeoruhiiesalu_puudjapaelad

 „Kiigeoru hiiesalu”

„väsinud ja nõrk kui oled
vaimuna istu siin salus
laetuna tõuse ja koged
et emakeel kodumaa armastus
jõuna pole üldsegi valus”

Pöörane Hirv  
Ugandi metsad ja maa .- Tartumaa, 2002 .- lk. 25.

tiinasulg_04kiigeoruhiiesalu_rigaragaraga

Leave a comment »

Kiigeoru hiiesalu

Kiigeoru hiiekoht asub Võrukülas Mäksa ja Haaslava valla piiril. Nelinurksel u. 20 x 15 m. suurusel platsil kasvab kümmekond künnapuud, mis kõik on endised hiie ja ohvripuud, neist kõige kirdepoolsema nn kõige pühama puu all on 2×2 m. mõõtmetega kividest laotud ohvrialtar. Üks puudest kasvab väikesel künkakesel, milles olevat vanarahva arvates varandus peidus.
Põliskünnapuusdest koosnevat salu Kiigeorus peetakse üle-Euroopalise tähtsusega loodusmälestiseks. Hiiepuu okstele on seotud paelu ja riideribasid, ohvrikivi lohul on anniks toodud münte. See näitab, et mingil kombel elavad vanad tavad ses paigas veel edasi.
Künnapuu (Ulmus laevis) on Eesti metsades mitmetel põhjustel väga haruldaseks jäänud. Küll aga kasvab suuri ja ilusaid puid sageli vanades parkides. Teda võib istutada nii üksikpuuna, kui ka rühmadena, alleena või isegi hekina. Üksikuna lagedal väljal jätab ta oma laia munaja võraga väga võimsa mulje. Kõrge heki kasvatamiseks laseb ta end hästi pügada. Eriti kaunis on ta sügisel, mil lehed muutuvad kollaseks või punaseks. Aga ega suvised suured tumerohelised lehedki möödujaid külmaks jäta. Huvitavad on veel pikad rippuvad õitekimbud kevadel enne künnapuu lehtimist. Nendest saavad mesilased rohkesti toorainet mee valmistamiseks.
Miks on siis künnapuu looduses nii haruldaseks jäänud? Tal on nimelt haruldaselt tugev puit ja nii on enamik künnapuid inimese tarbeks maha raiutud. Ka on ta küllaltki nõudlik kasvukoha suhtes. Ta ei kasva kehva viljakusega ega vähese niiskusega mullal, kuid viljakama mullaga alad on inimene sageli põldudeks harinud. Künnapuud võime kohata haruldastes laialehistes lammimetsades. Kaks tuhat aastat tagasi oli Eesti kliima märksa soojem ja künnapuule sobivam kui praegune jahedam ilmastik. Kes teab, võibolla läheb kliima tänapäeval soojemaks ning millalgi aastasadade pärast hakkavad Eestis taas kasvama künnapuumetsad.
Künnapuu üks rahvapärane nimi on loogapuu, see näitab, et temast tehti lookasid. Kuid temast tehti ka tööriistade käepidemeid, vankreid, regesid, vaguneid, sillaposte vette, tünnivitsasid. Tänapäeval on ta eriti hinnatud mööbli valmistamisel. Künnapuu puit on kõva, raskesti lõhestatav ning elastne. Ka tema peeneid pikalt rippuvaid oksi on kasutatud punumisel. Kuid koorest on saadud abi ka nahkade parkimisel ning värvimisel.
Künnapuuga väga sarnane on meil rohkem levinud jalakas. Tema ei ole looduskaitse alla võetud, künnapuu aga on. Kuidas neid kahte siis üksteisest eristada? See polegi väga keeruline. Metsamehed ütlevad: jalakal on jalad all. See tähendab, et peame vaatama lehte. Selle alumisel küljel on selgelt näha leherood. Jalakal harunevad nad tavaliselt enne leheservani jõudmist kaheks, künnapuul aga harilikult mitte. Lehtedel on olemas veel teisigi erinevusi. Künnapuu leht on palju pehmem, sest ta on kaetud pehmete karvadega, jalaka leht on pealt lehe tipu poolt alusele tõmmates tugevalt kare. Ka lehekuju on veidi erinev: künnapuul on ta hästi ebasümmeetriline, jalakal vaid veidi. See tähendab, et künnapuu lehe üks külg on teisest kuni paar sentimeetri lühem. Viimane tunnus ei esine aga kõigil lehtedel.
Kiigemäe hiiesalu alustaimestikku kirjeldasidd T. ja J. Paal 2001. a. järgmiselt:
Niitmata alal, künnapuude-salu kõrval:
Harilik angervaks – Filipendula ulmaria – dominantliik
Luht-kastevars – Deschampsia caespitosa – dominantliik
Soo-koeratubakas – Crepis paludosa – kaasdominant
Harilik metsvits – Lysimachia vulgaris
Mets-kurereha – Geranium sylvatica
Kõrvenõges – Urtica dioica
Ojamõõl – Geum rivale
Mets-harakputk – Anthriscus sylvestris
Heinputk – Angelica sylvestris
Harilik naat – Aegobodium bodagraria
Kylmamailane – Veronica chamaedrys
Kandliline naistepuna – Hypericum maculatum
Soo-ohakas – Cirsium palustre
Soomadar – Galium palustre
Lodumadar – Galium uliginosum
Karvane tarn – Carex hirta
Oras-tähthein – Stellaria graminea
Mets-tähthein – Stellaria holostea
Harilik kastehein – Agrostis capillaris
Kannike – Viola sp.
Niidetud alal õnnestus lisaks tuvastada:
Koldnõges – Caleobdolon luteum
Mets-tähthein – Stellaria holostea
Võsakannike – Viola riviniana
Harilik sinilill – Hepatica nobilis
Harilik võsalill – Moehringia trinervia
Suur aruhein – Festuca gigantea
Kevadine seahernes – Oxalis acetosella
Naistesõnajalg – Athyrium filix-femina
Sammaldest:
Mets-lehiksammal – Plagiomnium cuspidatum
Lainjas lehiksammal – Rhytidiadelphus sqarrosus
Kadrisammal – Atrichum undulatum
Tegemist on endise lamminiiduga, mille looduslik  seisund on tugevasti rikutud salu kõrval voolanud oja kraavitamisega, pealegi on kraavist välja tõstetud muld asetatud salu poolsele küljele. Niidetud alal, seega künnapuude all, on tähelepanuväärsel hulgal tüüpilisi salutaimi, mis tavaliselt kasvavad lamminiidul ja –metsas suhteliselt harva. Ilmselt on see seotud lammimulla mineraliseerumisega kuivenduse tagajärjel. Hiiglaslikud künnapuud on väga suure väärtusega ja heas tervislikus korras.
Kiigeoru künnapuude suurusi mõõtis Ahto Raudoja 1998/1999 aastal. Puude kõrgus on vahemikus 24-27 m ja ümbermõõdud on antud tabelina:
Puu nr. Ümbermõõt (m) kõrguselt
 1,3 m  0,5 m
1 4,32  5,40
2 4,72  5,13
3 1,90  2,45
4 2,02  2,27
5 2,61  3,43
6 3,10  3,40
7 2,97  3,28
8 4,48  4,65
9 3,77  4,30
10 2,66  2,90
11 3,47  3,70

(Koduvalla teedel III.- Melliste, 2003)

Leave a comment »

Loitsusalmid

Urbimissõnad

Jalad kergeks,
silmad selgeks,
näpud virgaks,
tarka meelt pähe,
hääd sõnad suhu!

Noore Kuu teretamine

Tere, tere, kuuke!
Sina vanaks, mina nooreks,
sina kulda sööma,
mina kulda saama!
Seale uni -laisale tõbi,
tööle jõudu- leivale jätku.

Hoia kurja silma eest!

Issand taiva kuningas,
hoia kurja meele eest,
hoia kurja mõtte eest,
sinitside silmade eest
ja murutsede mutikate eest,
sina, taiva taadike!

Vihavaenu kaotamise sõnad

Oh sa hall haavakand,
must mõtuse poeg,
sea sõelaga sõelutud,
kotinõelaga  nõelutud:
soe leib ja sula või –
see käigu su läbi südame!

Jõu soovimine

Jumal andku tüü jõudu,
tüü jõudu, päiva jõudu,
päiva jõudu päälikile,
tüü jõudu tütarile.

Ussisõnad

Mida karva looja loonu?
Tuhakarva, tukikarva,
musta karva, pruuni karva,
hiirekarva, heinakarva,
sookarva, kalevikarva,
hele heina laduline –
mis sa mind salaja salvad,
nägemata näpistad?
Söö savi salaja,
näri põõsan puid,
söö soo sammelida,
näri maa mättaida !

Viljasõnad

Viskan rukist, ei lustet,
viskan odra, ei ohakast,
viskan kaera, ei kasteheina,
viskan lina, ei nälgheina!

Viljakoristus

Kokku, kokku, põllukene,
kodu, kodu, kotti, kotti,
astu aita, sada salve,
tuhat vakka tuuliteri,
sada vakka salveteri!

Haiguste sõnad

   Kas tuulest või tulest,
kas maast või veest.
   Tuulest tullud – tuulde mingu,
tulest tullud – tulde mingu,
maast tullud -maha mingu,
veest tullud- vette mingu,
merest tullud -merde mingu,
metsast tullud- metsa mingu !
   Mingu metsa kividele,
kividele, kandudele!
Jätku rahule,
valud üle mere mingu! 

Üle, vihmake!

Üle, üle vihmakene-
mina tapan musta kuke,
annan sulle harjakese,
isi söön südamekese,
pere rüibib leemekese!

Lambavilla sõnad

Sirgu, sirgu, siidivilla,
kasva, kasva, kaunist villa,
sirgu siidi pehmuseks,
kasva vaksa pitkuseks!

Hunt eemale!

Susi, söö soost samlit,
mädajärvest mättit,
näri tammevõsusit!
Ära otsi minu hobest,
ära vahi minu varssa,
ära levvä minu lehmä,
ära sihi minu siga,
ära luura minu lammast,
ära kae minu karja!

Eesti rahvalulud. Antoloogia.- 1969 – 1974

Leave a comment »

Muinastulede öö

23. augustil kell 19 Muinastulede öö üle Melliste järve vee muusika ja mõtisklustega.
Korraldaja MTÜ Kodukoht Mäksa
                                                                         Täiendatud 25. augustil 2009

Traditsioon on sündinud. Seekord leidis rahvakultuuri süüviv ja seda süvendada püüdev suvelõpu suurüritus „Muinastulede öö üle Melliste järve vee„ aset ajaloolise Balti keti 20. aastapäeval – 23. augustil.
Avasõnades toonitas vallavanem Margus Pleksner taaskord  ühtehoidmise ja koostöömeele tähtsust käesoleval ajahetkel. Sotsiaalteadlane Aare Kasemets peab oma kodupaika Võnnu kihelkonnas vaatamata eemaloldud õpingute-ja tööaastatele ikka niivõrd armsaks ja südamelähedaseks, et leiab ka kiirel ajal hetki kodukandi rahvaga koos olla. Nii ka seekord – kahe parmupilliloo vahele jätkus luulekeelne mõtisklus loodusest ja esivanematest , tule maagiast ja kodutunde tähendusest. Võnnu kihelkonna lõunaservast Mehikoormast pärit Urmas Kalla, kellel käsil Võnnu kihelkonna raamatu koostamine, mõtiskles kodupaiga murdekeelest ja keelekõla sidususest ning laulis Võnnu kihelkonnast pärit rahvalaule.
Tartu segarahvatantsurühm Kusta, kus proovides käib harjutamas ka Melliste küla elanik Leo Solna, astus järveäärsele tantsulavale oma kirevate rahvariiete ja kergete tantsusammudega ning teenis vaatajate imetluse ja aplausi. Seejärel pakkusid esinemisrõõmu Meeksi naisvõimlejad ning omalaadsete särtsakate-üllatavate etteastete järel Meeksi meeste tantsutrupilt ei jäänud küll ükski pealtvaataja enam ükskõikseks.
Täpselt kell 20.30, kui hämarus laskumas järveveele ja ümbrusele, taevas aga ilmestamas ja kogunemas kohe-kohe sadu ennustavad ähvardavad pilvekobarad, hakkas kõlama Anne Maasiku rahvaluuleline tuleloits šamaanitrummi põrina saatel. Samal ajal aga süttisid lisaks tõrvikutele ja kaldaäärsetele lõketele veel kümned küünlad järveveele. Vaatepilt oli niivõrd lummav, et isegi taeva hallikarva ilme muutus hoopiski eriliseks –   rõõmustavalt pilvituks ja erakordselt kirevat päikeseloojangukarva.
Nüüd siis oli aplausijärg ka meie oma valla  muusikameeste päralt – kandlemängija Kalle Vassila ja  havai kitarrilt lummavaid viise võluv Valeeri Roht pakkusid suveõhtu lõppakordina ainuomase võlu.
Kõik, kes kohale olid tulnud, tegid endale mõttes pika pai selliste toredate suvelõpu hetkede kinkimise eest. Tänusõnad kohaletulnuile ka korraldustoimkonnalt – ütleb ju Võnnu kihelkonna vanasõnagi: ”Üts and niidikese, teine and niidikese, kokku saab hame.” Seekord sai imeliselt ilus hame…

Eraldi on tänusõnad teile – Anne Maasik, Liidia Konsa , Ene Rõžova, Lea Lüpsik, Merike Karro, Aare Kasemets, Urmas Kalla, Kalle Vassila, Valeeri Roht, Margus Pleksner, Silver Karro, Uno Lehepuu, Ando Karro, Nikolai Kostjutšenko, Raimo Prüüs, Urmas Lüpsik, Rauno Karro, Reimo Karro, Tanel Kütt, Reigo Solna, Urmet Solna, Timo Avloi, Mäksa Maanaiste Seltsi juhatus!

Aasa Sulg
MTÜ Kodukoht Mäksa esimees
Avo Lüpsik
Melliste külavanem

Mis toimus, on võimalik näha http://public.fotki.com/dond/muinastulede–2009/

 

Leave a comment »

Vanapagana künnivagu

 Vanapagan ütlenud korra Hansule: “Hakkame võidu kündma!”
 Hans nõus: “Hakkame. Aga mitte praegu!”
 “Miks mitte?”
 “Minu ader pole veel korras. Nii pea kui ader korras, algame võidu kündmist!”
 Hans viidab õhtuni aega. Teab, et Vanapagan kuke laulu kardab ja seda kuuldes kohe põgeneb.
 Vanapagan ei läbene Hansu oodata, vaid hakkab peale. Rakendab valge hobuse arkadra ette, laseb käia. Künnab nii, et maa müdiseb, linnud kaugele lendavad, jänesed ja rebased tuhat tulist eemale jooksevad. Hans vaatab, suu lahti, kudas vanapagana töö edeneb.
 Vanapagan alustab kündi Kambja kihelkonnas Unipihas. Pöörab seal hobuse Kriimanni poole. Kriimannist edasi Miina mõisani. Vagu lai org, 3-4 versta pikk.
 Korraga Miina mõisa ligidal kukk laulma. Vanapaganal künd künniks, paneb plagama.
 Ei tule teisel päeval enam tööd jätkama. Vagu pooleli on ja pooleli jäi.
 Hans ei alustanudki kündmist. Vanapaganaga kokku saades Hans ütlema: “Miks sa töö pooleli jätsid? Vaata, kus minu vagu!”
 Hans näitab Emajõe poole.
 Vanapagan õhkama: “Pagana kukk! Tuli oma lauluga vahele. Pidin töö pooleli jätma!”
 Teisendi järele on Kalevipoeg selle vao künnud. Kalevipoeg võtnud nõuks jõge künda, pannud hobuse adra ette, hakanud tööle. Korraga murdunud ader. Töö jäänud pooleli.
 Mõnes kohas on org natuke laiem. Seal löönud Kalevipoeg hoost piitsaga. Hobune tõmmanud suurema jõuga. Kohe tekkinud laiem org.
 Niisama tahtnud Kalevipoeg Luutsna sood Võnnu kiriku juures kuivaks lasta. Selleks arvanud ta kõige paremaks hobuse arkadra ette rakendada ja vagu Võnnu kiriku lähedalt Emajõeni künda. Parmud ei lasknud hoost ometi õieti künda ja seda viisi jäänud töö pooleli.

Leave a comment »

Vaimude tüli

 Üks noormees juhtunud korra mai öösel metsas nägema, kudas kaks vaimu kakelnud, teine must, teine valge. Noormees võtnud hõbesõrmuse sõrmest, pannud püssiraua sisse ja kõmmutanud musta pihta. Kohe kadunud must vaim, ainult suitsu jäänud järele.
 Valge vaim pöörnud ennast nooremehe poole ja ütelnud: “Tänu sulle, noormees, sa peastsid suure varanduse kadumise käest. Varanduse pärast tuli meil vanaõelusega tüli. Hiljuti suri üks ihnus mees ära. Enne surma mattis ta oma raha maha. Mina tahtsin seda oma hoiu alla võtta, et õigetele õnne otsijatele Mai ja Jaaniöösel välja jagada, aga vanaõelus tahtis saaki enesele. Sest tõusis tüli. Sa lõpetasid seda õnnelikult. Ütle nüüd, mis tänu sa nõuad. Mina olen haldjas!”
 Noormees kohe vasta: “Õpeta, kudas ma sõnajala õie võin leida!”
 Haldjas vasta: “Küll võin õpetada, aga ära arva, et see laste lille otsimine on. Oota Jaani õhtuni, siis mine pärast päikse veeru metsa ja korja üheksa kimpu sõnajalgu. Aga ära hirmu ega puutu kedagi, kui juhtud sõnajala põõsas midagi nägema. Too sõnajalad ilusasti koju ja puuri iga kimbu jaoks seina auk; auku pista sõnajala kimbud. Nüüd piad kuni keskööni ootama. Aga hoia, et magama ei jää. Uni tükib sind hirmsasti vaevama. Viimati tungib sulle magus lille lõhn ninasse. Siis tea, et sõnajalg õitsema hakanud. Võta piibel, tee lahti, hoia pahemas käes, paremasse aga võta ristiga võti. Piibel hoia sõnajala all lahti, võtmega aga koputa sõnajala peale, kuni õis raamatu peale kukub. Aga hoia, et sa magama ei jää. Une äraajamiseks võid kuivi herneid süüa!”
 Seda üteldes kadunud haldjas ära.
 Jaaniõhtul läinudki noormees metsa sõnajalgu otsima. Küll olnud mehikesel metsas mõnda kimbatust. Kõigis sõnajala puhmastes maganud suured ussid nagu vorstid keras. Noormees tahtnud neile malgaga pihta anda, aga õnneks tulnud haldja keeld meelde. Võtnud südant, katkunud ussidest hoolimata enesele üheksa kimpu sõnajalgu, toonud koju, pannud seina vahele aukudesse.
 Nüüd aga hakanud uni hullul kombel meest vaevama. Küll söönud mees herneid, nii et lõualuud raksunud, aga seegi ei aidanud. Viimati võtnud nõela ja ergutanud ennast selle pistega.
 Sedaviisi jõudnud kesköö kätte. Magus lille lõhn tunginud nooremehe ninasse. Uni läinud ometi hirmus vägevaks, just nagu oleks kolme vakane koti täis peas olnud. Mees ei annud ometi võitu. Kinniste silmadega karanud ülesse, otsinud käsikaudu piibli, võtnud võtme, hakanud koputama.
 Koputanud korra, koputanud teise, koputanud kolmandagi korra. Kolmanda korra peale hüpanud sinine üheksaleheline õis raamatu peale.
 Nüüd olnud uni kadunud, just nagu luuaga ära pühitud. Mehel olnud õie läbi suur tarkus käes, mõistnud kõik linnu keeled ja osanud taeva tähtede käigust tulevikku ära seletada.
 Mees läinud viimaks Soomemaale ega tulnud sealt enam tagasi.

Leave a comment »