Archive for mõtisklus

***

Aisakellahelin…

                      Päkapikurutt…

Nõnda algab igal aastal

                       jõulumuinasjutt…

Aasa Sulg

Advertisements

Leave a comment »

Just nägin päkapikke …

Päkapikkudele mina
andsin nipsti vastu nina
et ei akna taga passiks
ei mu koju miskit tassiks

Võtsin aknalt ära sussi
väike sell sai vingerpussi
kommikotti ma ei taha
päkapikk nii säästab raha

Tahan olla stressist vaba
et ei kiirus ajaks taga
Jõulud saadan naaberkülla
las nad vastlapäeval tulla

Aasa Sulg
Jõulukuu 2012
02. detsember kell 04.40

Leave a comment »

Melliste kevad

Varahommikul kuulsin nagu trompetihuiget,
läksin rõdule, nägin – meie järvel on luiged.
Kuigi lumi on läinud  ja kevad on käes,
aga aprilliski veel on järv pooles jääs.

Üks luikedest jalutas järvejää pääl,
tema lähedal teine juba ujuski sääl.
Uhkeid linde ma võlutult vaatama jäin,
kaugele kõlavat luigelaulu kuulda siis sain.

Õhk õues juba soe ja mõnus kevadine,
peagi loodus õites ja linnulaululine.
Veidi lühemad ööd, aga päevatee pikk
ning võsastikus varsti laksutamas ööbik.

Siis on linnulaulupidu täies hoos,
kui kõik lauljad kohal ja häälitsevad koos.
Rohelisel laululaval siis on suve nägu,
solistiks aga jaanipäevani jääb kägu.
 Milvi Kool
                   22. jürikuu päeval  AD 2012  Mellistes

Leave a comment »

Milvi Kool “Muinastulede öö”

Muinastulede öö

Sume ja salapärane lõikuskuu öö,
meie järvel on süttinud küünaldest vöö.
Need tulukesed peegelduvad järveveest
just nagu taevatähed kõrgest Linnuteest.

On ümber järve kodud rajatud.
Nüüd järveväravates tuled süüdatud,
et ka lahkunud hinged saaksid korraks tulla
ja mõned õhtutunnid omastega olla.

Näe, ladvaoksad liikumas on kõrgel kasepuul.
Kas ainult nõnda näis? Või on see öine tuul ?

On inimesi tulnud kaugelt, lähedalt
ja kauneis rahvariietes on kohal tantsijad.
On loitse lausutud ja kuuldub trummipõrinat
ning havai kitarrilt võrratumat muusikat.

Siin võid vaikselt vestelda või murul tantsida
või tulekumas enda sisse vaadata.
Ses öös on müstikat ja maagiat.
Öö hämaruses nagu varjud liiguvad.

Kuid pikkamööda muinastuled järvel kustuvad.
Öö pehme pimedus nüüd katab kogu maad.

Milvi Kool 

Luuletus on sündinud maagilisel kuupäeval , 09.09.09

Leave a comment »

Rahvas algab raamatust

Rahvas algab raamatust… Oled Sa seda luulelist elutõde kuulnud? Küllap ikka, sest vanavanemate elutõena on kirja pandud, et sündinud laps peaks saama oma käega katsuda raamatut, siis on kindel, et temast kasvab kord tark inimene. Luulelisuse aga on selle tõdemuse sisse kirjutanud luuletaja Hando Runnel.
Rahvas algab raamatust… Selle  tõe tunnistuseks, eduka koolitee alguseks  ja raamatusõpruse teetähiseks viis iga Melliste Algkool-lasteaia I kl. koolilaps   teadmistepäeval koju Melliste raamatukogu poolt kingitud kauni muinasjuturaamatu.
Rahvas  algab raamatust… Sellise  märklause on Eestimaa raamatukoguhoidjad valinud tänavuste raamatukogupäevade  suuniseks. Raamatukogupäevade traditsiooniliseks ajaks aga  on hingedeaja lõpuperiood porikuu viimasel kümnendil, 20.-30.oktoober.
Rahvas algab raamatust… Selle juhtmõtte kanname  22. oktoobril Melliste raamatukogu ruumides edasi  neisse koduvalla peredesse, kus selle aastanumbri sees uus vallakodanik   ilmavalgele tulnud on. Oma esimese raamatu”Las laps loeb” saavad kingituseks kõik  Eestimaa perede pisipõngerjad, et  aastate möödudes oma sünniaastal välja antud kauni raamatu kaasabil õppida mõistma, õppida kuulama, õppida vaatama, õppida lugema.
Rahvas algab raamatust… On aeg arupidamiseks, kuidas Sina end raamatuga suhestanud oled.

Aasa Sulg
Melliste raamatukogu

Leave a comment »

Mõtteheietusi muinastulede öös

Me maal kord ammu ennemuistsel ajal
Siin jää ja kivid tegid veele raja

Kui linnud, loomad, inimesed ja valge susi tulid
Kord Taeva-Uku välgust lõi lõkkele esimuinastuli

Maa rahvas pärib oma esivanematelt jumalised lood
Kus nime said kõik järved, mäed, hiied, jõed ja sood

Nüüd piki Kalevipoja künnivagu seitsme järve ja ojade veed
Siin viivad Emajõe poole põlisrahva muinastuled need

Unikülast püha Sinimäe lähedalt läbi Mäletjärve Mellisteni
Toob vetevool aegade hämarusest maahaldjate teateid meieni

Kui maa ja vesi, õhk ja tuli on üheskoos
Ja kodukandi rahvas siinsamas on üheskoos
Võib tunda õhus helinata hellatust
Sõnadeta sõlmitust
Ilus oled maa, esiemade ja esiisade maa

Ja Unikülast Sinimäe lähedalt läbi Mäletjärve Mellisteni
Toob vetevool aegade hämarusest haldjate teateid meieni

Oh hellad haldjad, esiemad-isad
Kõik kohalikud kaimud-hõimud
Te elate edasi me veres ja näos, maas ja vees ja rahva luules
Te hingede märguandeid aimub siin öötuledes, puudes ja tuules
Ja aimub meilegi nüüd ja praegu –
Jah, me oleme, oleme surematud
Kui sünnime uuesti oma lastes, lastelastes, lastelastelastelastes
Kui esiemade ja -isade taassündide ja laulude rida meis ei katke
Kui anname vana maarahvana märku muinastuledes, me oleme elus
Me jätkame eelkäijate teed

Nii ajast aega ka seitsme järve ja arvuta allikate veed
Siin maavallas teevad omale maailmamere ja taeva poole teed
Vaid hetk peatub aja vool, süttib tähti siin (ja) taevas
Ja meie, tähisel Linnuteel koos Maaga
Sõidame maarahvana nagu omas laevas

Aare Kasemets

Leave a comment »

Muun´astulli üü Melisten

Muun´astulõq läädetäs täämbä üle põhjamaie. Sii olõs´ ütekõrraga nigu väega vana ja väega vasnõ muud. Ammus taa oll´, ku säräst üüd naati siin Melisten tähistämä! A tuli esiq om jo vana asi ja niisama vana om üü. Tuli või vahtsõl aol tullaq ka pirnist, aga tä jääse iks tulõst. Pirnitulõsid om saanuq kotusside nii pall´o, et üü ei paistuq inämb üü muudo ja liina kottal ei näe inämb, kui tähti täüs või ollaq taav´as põõm´ukuu üüse. Aga muun´astulõq peässiq ubis midägi nättäväle tuuma, mitte meid pimmest lüümä.

Nä peässiväq näütämä midägi, mis meid avitas kokko oitaq joba muistidsõst ajost pääle. Mille jaost toda vaja om? Et püsümä jäädäq, et kinmäs ollaq. Kinmäs om tuu, kel om midägi, mille nõalõ tukõq. Millegi nõalõ, mis om esiq kinmäs ja muutumadaq.

Nii imelik, kui sii ei olõq – kõgõ elävämbäq ja liikuvambaq asjaq võõvaq saadaq kõgõ kinmämbist ja püsüvämbist. Nii om lännüq miq keele, mi kotussõnimmi ja muistejuttõgaq. Aas´tasato om näid kynõlduq, näq omavaq omma ello elänüq ja näko muutnuq – ja sis kõrragaq ommaq näq üles kirotõduq ja nigu paika jäänüq, muuseumihe ja raamatihe kogotuq. Pall´o sellest kõgõst olõmõ esiq unõtanuq. Aga miq tiiäme, et kui meil om jälle vaja ennäst äräq tundaq, et mi olõmõ üts´ omaette rahvas tõisi siän, sis om meil olõman kinmäs põhi, kohe tukõq, ja läteq, kost juvvaq. Kui mi õnnõ ei unõtaq tiid tollõ lätte mano. Seeniq kül om tii oma keele rikkusõ mano vallalõ, aga tasos mõtõldaq, et miq sugupõlv võip ollaq viimäne, kes omma keelepruuki elävän kuuld.

Mis om sii oma keele man nii esiqsugust? Mitte ynnõ tuu, et tä om kokko kasunuq sii paag´aga ja om nigu esiq muutunu oma kihõlkonna tundõmärgist. Oma kiil´ köüt meid tõtõstõ kokko ka sada aas´tat tagasi elänüisi inemiisiga. Olõ lugõnu oman keelen kirjä pantuisi juttõ 19. aas´tasaa lõpust ja sinnäq kõrvalõ juttõ tollõ ajo esti kirjäkeelen. Ja ma tunnõ äräq, kui pall´o om kirjäkiil´ sii ajoga muutunuq – nigu olõs´ nuuq kirotajaq ubis tõõsõst maailmast peri inemiseq. Nääde maailm om sinnäq aigo jäänüki. Aga mi umakiilne jutt juus´ke sada aas´tat tagasi niisamamuudo nigu prõlla – niisama, nigu kuulõt poodi man vai talo moro pääl, kos õnnõ põlitsõq oma kandi inemiseq oman keelen kõnõldaq tihkasõq. Toda panõt kül tähele, et vaesembast om miq kiil´ jäänüq, sõnno ja ütelüisi om kõrrast unõtama naatuq. Aga muud´o tytõstõ – oma kiil´ om tuu, mis pidä meid ütenkuun kogoni sis, kui mi tülün olõmõq. Olkuq miq rikkaq vai vaeseq vai üts´kõik´ mis eräkonnast – tuu om teedäq, et üts´ kiil´ om ammust aost kõõgil suun olnuq. Õnnõ üts´ vahetegemine om siin vahepääl mano tulnuq – koolitõduisi ja koolitamadaq inemiisi vaihõlõ. Aritu rahvas om vahepääl põlgnuq omma kiilt prostast ja naanuq oitmaq esti kiräkeele poolõ, nii nigu vanast oll´ saksa ja venne keele poolõ oitjid. A paistus, et ka tuu aig om püürdnüq ja opõtõtõdu rahva siän om tulluq arvosaamine, et Estimaa keelerikkus om timä peris oma rikkus. Esiqasi, kuis´ miq sedä rikkust inämb oitaq jõvvamõq vai mõistamõ.

Mis muutus, kui mi täst ilma jääme? Meele jääse tiidmine ilmajäämisest, särdäne tiidmine, midä meil ei olõq pall´oside tõisi asjo kottalõ, mis kattõvaq joba inne selle ilma aigo. Mille sis nimelt sii tiidmine meele aigõt nakas tegemä? Selle, et mi olõmõ vahepääl rahvast saanuq. Ja rahvas tund äräq, kui timä olõmise külest nakas tükke pudõnõma, olku pääle et nuuq tüküq alalõ oietas ja muuseumihe kaemisest vällä pandas.

Aga nigu üteldüs sai – aig nakas jälleq püürdmä. Siinsaman lähiksen om tollõst selge märk. Mäksä valla piiri pääl suurõ tii veeren saisva Esti edimädseq kihõlkonnasildiq. Miq suur´ Võnnu kihõlkond – Haaslavast Taav´askuani – om endä vällä kuulutanuq. Suur´ om ka timä keelerikkus siin tarto ja võro keele piirimail, mis om sünnütänüq suurõ keeleanniga kirämehi. Tuu om jo silmäga nätäq: kos Suitsu, sääl Tuglast! Ja märtsit muistejuttõ omaq täüs Meliste kandi oroq Voorõmäest kooni Kastreni! Tulkuq sii kõik´ nättäväle täämbädside muun´astulli valgõl!

Urmas Kalla

Leave a comment »