Vaimude tüli

 Üks noormees juhtunud korra mai öösel metsas nägema, kudas kaks vaimu kakelnud, teine must, teine valge. Noormees võtnud hõbesõrmuse sõrmest, pannud püssiraua sisse ja kõmmutanud musta pihta. Kohe kadunud must vaim, ainult suitsu jäänud järele.
 Valge vaim pöörnud ennast nooremehe poole ja ütelnud: “Tänu sulle, noormees, sa peastsid suure varanduse kadumise käest. Varanduse pärast tuli meil vanaõelusega tüli. Hiljuti suri üks ihnus mees ära. Enne surma mattis ta oma raha maha. Mina tahtsin seda oma hoiu alla võtta, et õigetele õnne otsijatele Mai ja Jaaniöösel välja jagada, aga vanaõelus tahtis saaki enesele. Sest tõusis tüli. Sa lõpetasid seda õnnelikult. Ütle nüüd, mis tänu sa nõuad. Mina olen haldjas!”
 Noormees kohe vasta: “Õpeta, kudas ma sõnajala õie võin leida!”
 Haldjas vasta: “Küll võin õpetada, aga ära arva, et see laste lille otsimine on. Oota Jaani õhtuni, siis mine pärast päikse veeru metsa ja korja üheksa kimpu sõnajalgu. Aga ära hirmu ega puutu kedagi, kui juhtud sõnajala põõsas midagi nägema. Too sõnajalad ilusasti koju ja puuri iga kimbu jaoks seina auk; auku pista sõnajala kimbud. Nüüd piad kuni keskööni ootama. Aga hoia, et magama ei jää. Uni tükib sind hirmsasti vaevama. Viimati tungib sulle magus lille lõhn ninasse. Siis tea, et sõnajalg õitsema hakanud. Võta piibel, tee lahti, hoia pahemas käes, paremasse aga võta ristiga võti. Piibel hoia sõnajala all lahti, võtmega aga koputa sõnajala peale, kuni õis raamatu peale kukub. Aga hoia, et sa magama ei jää. Une äraajamiseks võid kuivi herneid süüa!”
 Seda üteldes kadunud haldjas ära.
 Jaaniõhtul läinudki noormees metsa sõnajalgu otsima. Küll olnud mehikesel metsas mõnda kimbatust. Kõigis sõnajala puhmastes maganud suured ussid nagu vorstid keras. Noormees tahtnud neile malgaga pihta anda, aga õnneks tulnud haldja keeld meelde. Võtnud südant, katkunud ussidest hoolimata enesele üheksa kimpu sõnajalgu, toonud koju, pannud seina vahele aukudesse.
 Nüüd aga hakanud uni hullul kombel meest vaevama. Küll söönud mees herneid, nii et lõualuud raksunud, aga seegi ei aidanud. Viimati võtnud nõela ja ergutanud ennast selle pistega.
 Sedaviisi jõudnud kesköö kätte. Magus lille lõhn tunginud nooremehe ninasse. Uni läinud ometi hirmus vägevaks, just nagu oleks kolme vakane koti täis peas olnud. Mees ei annud ometi võitu. Kinniste silmadega karanud ülesse, otsinud käsikaudu piibli, võtnud võtme, hakanud koputama.
 Koputanud korra, koputanud teise, koputanud kolmandagi korra. Kolmanda korra peale hüpanud sinine üheksaleheline õis raamatu peale.
 Nüüd olnud uni kadunud, just nagu luuaga ära pühitud. Mehel olnud õie läbi suur tarkus käes, mõistnud kõik linnu keeled ja osanud taeva tähtede käigust tulevikku ära seletada.
 Mees läinud viimaks Soomemaale ega tulnud sealt enam tagasi.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: