Külapass — Kaagvere küla

kaagvere kaart

Esmateated mõisast 1544. a., Kawerite perekonnale kuuluv (Kawershof)

Kultuurimälestised:
Mõisa asemekoht
Mõisa aednikumaja 19. saj.
Mõisa kasvuhoone 19. saj.
Mõisa kelder 19. saj.
Mõisa kuivati 19. saj.
Mõisa piirdemüürid 19. saj.
Mõisa teenijatemaja 19. saj.
Mõisa õllekoda 19. saj.
Mõisa valitsejamaja 19. saj.

Pärandkultuur:
Kaagvere vana tee
Mõisa allee
Kaevikud
Kalameeste elukoht
Lasketiir
Sadamakoht
Pärna talu arvatav karjamõis
Kurmumetsa talud
Kalda talu külakool, haigla
Rootsiaegne matusekoht
II maailmasõja aegne matusekoht

kaagvere4

Loodusmaastik:
Emajõgi
Jalakas ca 350 a.
Mõisa park – 19. saj.
8,2 ha 42 puuliiki
Nõiasoo lomp

Elanikud:
1970. a. — 439
1980. a. — 388
1990. a. — 400
2000. a. — 284
2010. a. — 246
2015. a. — 235

Asutused:
Maarjamaa Hariduskolleegium

Kaunid kodud:
prk. Ossip — 2005
prk. Hango — 2008
AS Ekaros P.V.M – Oja kinnistu — 2005
Tiigimäe talu (prk. Kurvits) — 2014

 

kaagvere1

Nimi pärineb 16. sajandist, mil mõisa omanikuks oli Kawer. Mõis asus 14,5 km kaugusel Tartust. Erikooli peahoone asub paigas, kus varem oli 19. saj. keskel ehitatud Kaagvere mõisa härrastemaja, mida kutsuti Kaagvere lossiks.
Nime aluseks on tõenäoliselt sõnad “kaak” ja “veere”, kuna mõisa kunagine asupaik olnud Vana – Kastres. Siin vana kindluse kõrval asus kurjategijate hukkamiseks võllas ehk “kaak”. Rahvasuus oli tuntud “Kaagvere “ mõisa nimi. 1630. ja hilisematel kaartidel asub mõis oma hilisemas kohas. 17. sajandil vahetuvad pidevalt mõisaomanikud. 18. sajandil saab mõis Nolckenite omaks ja jääb nende käsutusse kuni võõrandamiseni.
Vanadest mõisahoonetest väärivad tähelepanu kahekorruseline mõisateenijate elamu ja ringikujuline õllekoda (ehitatud 1863. a.). Nad moodustavad nii jõelt kui kaldalt vaadeldava ühtse ansambli. Suursugune nägi välja rohkete alleede ja tiikidega mõisapark, mis rajati koos uue “lossiga”.
Hoone ees kasvava künnapuu vanuseks arvatakse 350 aastat.
Mõisa suuruseks oli ca 6000 vakamaad ja mõisa alla kuulus 6 küla – Kaagvere, Metsanurga (praegune Haaslava vald), Võruküla, Mäletjärve, Piiri (Miina), Vana-Kastre. Talusid hakati müüma alates 1888. aastast.
Kool on mõisa juures tegutsenud juba 1766.a. Omaette hoone ehitati Vana – Kastre külla 1787. a. Kaagveres tegutsev laulu- ja mänguselts “Helin” oli esimene ümbruskonnas ja ta loodi 1887. aastal. Seltsi eesmärgiks oli laulu-, mängu-, näitemänguga tegelemine.
Aadlimõisate likvideerimise järel anti mõisa hooned 1920. a. Tartu linnale. 1926. aastast tegutses mõisahoones lastekodu. 1930.–1940. a.töötas siin kasvatajana kunstnik Agu Peerna (1904–1950). Kaunis mõisahoone hävis 1941. a. suvel sõjakeerises.
Mõisahoone vundamendile ehitati 1956. – 1957. a. kool. Valminud majas tegutses esmalt lastekodu, seejärel kutsekool ja siis internaatkool. 1965. a. alustas hoones tööd erikutsekool tütarlastele. 2015. a. maist tegutseb kooli Maarjamaa Hariduskolleegiumi nime all.

kaagvere2

Ussisõnade teadja

Üks metsavahi tütar lähnu vana-aasta õhta peole, nagu noored inimesed ikka. Noored hobuse peale ja. Aga eks hobune ehmatanu ja hakanu lõhkuma. Ta kukkunu ja pärast jäänu põlvest ära, jalad haigest. Ei saanu kuskile.
Pärast oli ravile läinu ja keegi ravinu teda ja ütelnu: “Sa mõtle nüüd, kas saad terves või ei saa, ära sa kahtepidi mõtle.” Oli talle lugenu midagi sinna ja piiranu ja öelnu, et tule kuu aja pärast tagasi. Need olid siis needsamad sõnad olnud, mis olid sellel vanamehel unen üteldu. – Nendega ta siis inimesi ravis. Ja teine kord veel käinu ja siis olla juba läinu ise, pollu karku vaja ega midagi.
Minu emaisa olnu see [ravija]. Ta oli veel tahtnu Venemaale ka minna sel aastal, kui Laksi Tõnis oli läinud. Aga tema tulnu tagasi, lännu Kaagvere mõisa – Luunja vastas teiselpool jõge, ehitanu sinna maja. Igalpool ravinu teisi inimesi ka.
Temal olnu niiviisi (ema rääkis mitu korda – [oli siis] kas kuue- või kaheksa-aastane olnud): pere tahab toita. Lännu siis metsa, niisugune kepp ollu käes ja emale öelnu, et “jää siia seisma.” Ema jäänu siis seisma ja tema keerutanu kepiga ja tullu sinna usse kõik ritta. Ja sealt ta pannu selle ussi nii, et mürk järele jäänu, näpitsa vahele – nii kolm tükki. Natuke aega lännu edasi, jälle oli öelnu emale: “Jää siia seisma.” Siis oli jälle piiranu kepiga ja jälle tullu mitu ussi sinna ja võtnu neid sealt jälle. Nii oli koju viinu ja kasti sisse pannu ja teine hommiku viinu Tartu apteeki.
Ma kõnelen selle alguse asja ka ära. Tal olnud teoajal nii, et läinud üle põllu ja ehmatanud – jäänu hiljas hommikul tööle, kartnu, et saab sellega trahvida, saab mõne kepihoobi. Ja jäänu sest hirmust haiges. Ja kange peavalu ja peavalu. Ja mõelnud, et läheb sinna Tartude ja läheb Kivisilla peale ja viskab ennast alla. Unes oli näinud, et üks väheldane mees olnud, hall habe olnud ja ütelnud: “Ma annan sulle sõnad, neid loed, siis saad sa tervest. Ja võid teistelegi lugeda, tervest teha. Aga edasi õpetada ei tohi.” Ja kui tema kedagi ravinu, siis kolm korda sõrmega piiranu, parema käega, ja pärast tehnu noaga risti peale.
Seda mu ema mulle rääkis. Kui tema valetas, siis mina ka valetan.
RKM II 367, 137/40 (13) < Ätte k. – M. Hiiemäe < Iida Kangur, 76 a. (1983).
http://www.rahvakultuur.ee/Ussisonade_teadjad_442

Fotod
register.muinas.ee
ajapaik.ee

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: