Poka mõis

 Poka mõisat mainitakse ürikutes esmakordselt aastal 1550. Mõis kandis algselt nime Buckenhof ehk Nachtel. Hilisem nimevorm oli asukohajärgse Heido küla järgi Heidohof.

 Poka mõisahoone asupaigaks oli ümbritsevast alast veidi kõrgem seljandik kauni loodusvaatega järvele. Ühekorruseline puitehitis on hävinud, säilinud on pargiosa meenutavad üksikud põlistammed. Ka on säilinud omaette ansambli moodustanud moonakamaja ja kuivati. Mõisal oli olemas oma villaveski, vesiveski ning sepikoda. Endise mõisavalitseja maja lähedal asuvat kaks suurt pärna annavad teada vana ohvrikoha olemasolust.
 Mõis oli Võnnu kihelkonnas üks väiksemaid – 4767 vakamaad viie küla maadel: Melliste, Mäekala, Tuimäe, Kulbi ja Heido külad. Vakuraamatute andmetel oli mõisapõldude kvaliteet keskmine ja veidi ülegi, kasinad olid karjamaad ning heinamaad vesised. Suurt puudust tunti põletis- ja tarbepuudest. 19. saj. asusid mõisa heinamaad Emajõe alamjooksul Koosa jõe ääres Akali kaevandu juures.

 Arhiivdokumendid annavad teada mõisa ajaloolise tausta kohta järgnevat: 1550. a. pantis Hans Beckmann mõisa peale isalt pärimist 3000 Riia marga eest Tartu raehärra Paul Bockile, kuna sattus ise Venemaale vangi (Paul Bock oli Hans Beckmanni õemees). Von Bockidelt on mõis ka oma eestikeelse nime saanud.
 Poola kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsemise ajal (vastavalt 1582. a. ja 1589. a.) kinnitati mõis Bocki väimehele Dietrich Hartmannile. 1601. a. pärandas Dietrichi naine Catharina mõisa oma pojale Heinrichile. 1626. a. päris mõisa tema väimees Hans Stralborn. Naisliini pärimise läbi jäi mõis Stralbornide valdusesse aastani 1760, mil viimase omaniku Dietrich Stahlborni surma järel müüsid tema venna lapselapsed Poka mõisa 7500 rubla eest tallmeister Carl von Bellingshausenile Pilkuse mõisast.  
 Bellingshausen andis aga 1767. a. mõisa üle maanõunik Carl Dietrich von Loewensternile, kes oli samal ajal ka Mäksa mõisa omanik. Aastatel 1783 – 1787 päris mõisa tema poeg G. D. Loewenstern. 1787. a. sai mõisa omanikuks viimase kasuvend Carl Otto Loewenstern, kes 1790. a. omandas ka Kastre mõisa. Aastal 1835 pantisid pärijad 165000 rubla eest Poka (ka Mäksa ja Kastre) mõisa maanõunik Gotthard von Liphardile. 1839. aastast said mõisad Liphartile.

 Kõik kolm mõisat müüdi 1850. a. kindralleitnant Otto Reinhold von Essenile. 
 Rahvasuu räägib, et kord tulnud mõisaparki (kas Raadi mõisa, mis kuulus ka Liphardile, või Mäksa mõisa, selles pole rahvasuu üksmeelele jõudnud) lõbusõidule seltskond tudengeid, kelle hulgas olnud ka Otto von Esseni poeg Aleksander Otto Magnus von Essen. Noored läinud pisut ülemeelikuks ja mõisaomanik Liphart tulnud üliõpilasi minema ajama ja nähvanud seejuures Essenit kolm korda ratsapiitsaga. Essenid kaevanud Lipharti kohtusse ja keisri käsul pidanud ta hüvituseks loovutama nii Kastre, Mäksa kui ka Poka mõisa.

 1863. a., peale Otto Reinhold von Esseni surma, läksid mõisad tema pojale – Nikolai von Essenile.
 Nooruse teenis Nikolai keiserlikus kaardiväes, kuid saadeti tapmissüüdistuse tõttu erru ja pagendusse oma mõisa. Ometi sobis mõisapidamine talle hästi, ta oli edumeelne ja teovõimeline põllumees. Oli Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Nõukogu asepresident Tartus ja Venemaa põllumajandusnõukogu liige.
 Nikolai ajal kasvatati siinsetes mõisates Peterburi keiserlike tallide jaoks hobuseid. Keisri kööki varustati või, viina ja jahuga. Võid viidi ka Inglismaale. Põldude hoolika väetamise tõttu kasvas väga hea vili, mida lõigati sirbiga, et midagi kaduma ei läheks. Nikolai  korraldusel kraavitati Kastre-Peravalla sood ning rajati sirgeid metsateid, suviti oli tööl 300 – 400 saarlast.
 Nikolai oli ka suur aianduse edendaja: igal aastal kinkis mõisnik igale peremehele neli õunapuud ja marjapõõsaid, iga istutatud õunapuu eest jättis rendist alla 50 kopikat. Kes aga kuue aasta jooksul jättis kuus puud istutamata, sellelt nõudis 2 rubla rohkem. Talumees, kes väljanäitusel õunte eest auraha sai, sai mõisa poolt veel rubla lisaks.
 Talupoegade vastu oli mõisahärra vastutulelik, laenas vajadusel rendirahagi. Kui Alevi külas toimus tulekahju, siis jättis ta aastarendi küsimata ja kinkis 100 rubla (mille eest sai osta hobuse ja kaks lehma).
 Nikolai armastanud väga teretamist. Poisikesed otsinud võimalust päeva jooksul mõisahärrat näha ja teretamisega 10-20 kopikat teenida.
 Nikolai suri 9. novembril 1900 südamerabandusse. Kogu vald ja Saaremaa kraavikaevajad olnud suures leinas. Kirst kanti õlgadel Kastre mõisast perekonna kabelisse Mäksal. Matuste puhul kingiti igale matuselisele härra pilt ja anti trööstiks pits viina.

 Peale Nikolai surma jäi mõisasse tema noorema venna Otto Peter von Esseni poeg Aleksander Jakob Otto von Essen.
 Aleksnder olnud suur jahimees. Tema suurimaks ettevõtmiseks oli 1912. a. Järvselja jahilossi ehitamine. Selle rahastamiseks müüs ta Annikoru mõisa. Samal ajal rajati ka Mäksa mõisa juurde jahipark, kuhu toodi elama faasaneid. Aleksanderi ajal viidi lõpule talude päriseksostmine. Mõisnik abiellus Haaslavalt pärit lihtsa taluneiuga. Pärast 1922. a. mõisate planeerimist ja võõrandamist (Poka mõis kõige hiljem, koguni 1926. aastal) jäeti talle Kastre mõisa südamik asundustaluna. Aleksander plaanis 1939. aastal lahkuda Saksamaale, kuid suri enne südamerabandusse ja maeti perekonnakalmistule. Naine lastega läks Saksamaale.

 Poka mõisakompleksi kuulunud ühekorruseliselises kivihoones on asunud Eesti Vabariigi ajal vallamaja, hiljem ka sidekontor, raamatukogu ja klubi. Nõukogude ajal oli seal V. Kingissepa nim. kolhoosi kontor.
 Peale maareformi ja majandite laialisaatmist aastal 1992 on majas taas vallavalitsuse ametnike töökabinetid.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: