Tartu-Räpina maantee 17 kilomeetril Tartust tullest vasakut kätt kohvik Käbitare õuel toimub 2. augustil kell 8 järjekordne vanatehnika laat “Sulle-mulle”. Müügil vanavara, vanad autoosad ja muu vanakraam.
Korraldaja klubi Levatek (lähem info Avo Lüpsik 5111971)
Arhiveeri juuli, 2009
Vanatehnika laat Mellistes
Näitemäng Käbitare õuel
18. juulil kell 19 Jaan Tätte “Latern” Nõo näitetrupi esituses Melliste külas Käbitare laululaval. Tantsuks ansambel “Vikker” Ülenurmelt. Pilet 50.-
31. juulil kell 19 Andrus Kivirähki “Kalevipoeg” Väägvere külateatri esituses Melliste külas Käbitare laululaval. Tantsuks Väägvere külakapell. Pilet 50.-
Melliste puud
Melliste küla piiridesse jääb mitmeid eriilmelisi metsatukki. Nii kasvab Marjamäel, Lingutusmäel ja Oravikus segametsa, Oraviku põhjaküljel ja Käbitare ümber ilus männik, Väiksel Lingutusmäel kena kasesalu ning Koplimäel 1978. aastal istutatud park uhke nimega „Üleliidulise Leninliku Kommunistliku Noorsooühingu kuuekümnendale aastapäevale pühendatud Eesti NSV Tartu rajooni Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi kolme põlvkonna kohtumist märkiv komsaomoli kuusetukake, mis koosneb tegelikult mändidest”.
Lisaks ilmestavd küla ilusad põlispuud. Neist väärikaim on ligi 200 aasta vanune omapärase lopsaka ja ilusa võraga mänd järve loodeküljel. Mänd on loodusväärtusena ka arvel. Külapilti ilmestavad Indo talu maadel kasvavad tammed ning Kopli talu maadel kasvavad pärnad, millede vanus on tõenäolisest sadakond aastat. Pisut nooremad on kased bussijaama kõrval. Oraviku uuselamute keskel kasvab laia ja uhke võraga kuusk, mis enam kui veerandsada aastat on küla ühise jõulupuu au kandnud.
Melliste veed
Melliste järv
Melliste järv on tõenäoliselt inimkäte loodud. Esialgu paisutati oja veskitiigiks – Melliste veskist on teateid juba 16. sajandist. 1976. aastal järve paisutati ja süvendati ja nendes piirides on järv tänini. Kuigi järv vajaks pisut puhastamist, on Melliste järv hinnatud ujumiskohana - kaks liivaranda, suurem järve kagukaldal, rahvasuus Kaskedel, ja pisem loodeosas, uhke männi naabruses. Julgemad ujuvad põhjapool järve paisu juures, lisaks on mitmeid paadisildu, tõsi küll, enamjaolt eravalduses. Järves leidub rikkalikult tavalisi järvekalu: ahvenat, särge, linaskit, haugi (teadaolevalt suurim Melliste järvest püütud haug oli 7,5 kg). Järv on arvel loodusväärtusena.
Melliste oja
Läbi küla voolab Melliste oja, mis algab Kriimanist, voolab Mäletjärve oja nime all läbi Lavatsi järve, sealt edasi Poka järvest Poka ojana ja siis läbi Melliste järve suubudes Melliste oja nime all küla piiril Luutsna jõkke. Oja pikkus on 8 km.
Luutsna jõgi
Melliste küla piirneb ida suunal Luutsna jõega. 22 km pikkune enamjaolt 1 m sügavune ja 6-10 m laiune jõgi saab alguse Lootvinast ja suubub Vana-Kastres Emajõkke.
Melliste mäed
Nagu ikka Eestis, on ka Melliste külas iga väiksematki kõrgendikku nimetatud uhkelt mäeks, ja olgem ausad, Tartu poolt tulles tundubki maastik Melliste kohal mägisemaks muutuvat. Mellistes on Lingutusmägi, Väike Lingutusmägi, Marjamägi, Koplimägi, Tuimäe.
Arheoloogiamälestisena on Mellistes arvele võetud Melliste kalmekoht Väikesel Lingutusmäel ning linnusekoht Lingutusmäel, Lingutusmägi on ka loodusväärtusena arvel. Kui kalmekohal on kaitse all kalmekoht, siis Lingutusmäe kaitsetsoon on 50 meetrit mälestise piirist.
Lingutusmägi paikneb Melliste külas Melliste paisjärve edelapoolsel kaldal, Väike Lingutusmägi jääb oja vastaskaldale.
Lingutusmäe puhul on tegemist on edela-kirde suunalise pikliku moreenseljandikuga, mille pikkus on u 240 m ja mis mis tõuseb laugjalt edelast kirde suunas. Kuigi linnusel puuduvad vallid ning muud inimtekkelistele kaitserajatistele viitavad tunnused ning pole ka toimunud suuri arheoloogilisi kaevamisi, võimaldab rahvapärimus, maastikul selgelt eristuv kuju ning arheoloogilise kultuurkihi olemasolu järeldada, et ilmselt on tegemist I aastatuhande lõpu- II aastatuhande alguse linnusega. Arheoloogid arvavad, et linnuse õuealal on ilmselt varasematel aegadel küntud ka põldu, kuigi hilisema rahvapärimuse järgi on Lingutusmäel aastasadu mets kasvanud ja põllumaaks ei ole seda kasutatud.
Muinsuskaitse ameti poolt 3. märtsil 2008 tehtud ülevaate järgi on Lingutusmäe üldine seisukord rahuldav. Mälestisel kasvab segamets, valdavalt kased ja kuused. Linnuse õueala ning nõlvad on üldiselt korras, kohati oleks vaja koristada langenud või ka juba maha saetud, kuid vedelema jäätud metsakuivi puid. Linnusel puudub kaitsetahvel või muu mälestisele viitav tähis.
Lingutusmäge on kohalikud koduloouurimishuvilised küll püüdnud laiema avalikkuse ette tuua: sajandivahetusel paigaldati mäele mälestustahvel ning rajati kivikangur “Kurjuse kiviga katan” (lähtudes levinud legendist, et mäel olnud linnus on elanike kurjuse tõttu maa alla vajunud ja nõnda katab iga juurdelisatud kivi kurjust). Lingitusmägi kuulub eravaldusesse ja praegune omanik ei ole mäe kuulsusest huvitatud, nii on praeguseks kadunud nii mälestustahvel kui kivikangur.
Poka mõis
Poka mõisat mainitakse ürikutes esmakordselt aastal 1550. Mõis kandis algselt nime Buckenhof ehk Nachtel. Hilisem nimevorm oli asukohajärgse Heido küla järgi Heidohof.
Poka mõisahoone asupaigaks oli ümbritsevast alast veidi kõrgem seljandik kauni loodusvaatega järvele. Ühekorruseline puitehitis on hävinud, säilinud on pargiosa meenutavad üksikud põlistammed. Ka on säilinud omaette ansambli moodustanud moonakamaja ja kuivati. Mõisal oli olemas oma villaveski, vesiveski ning sepikoda. Endise mõisavalitseja maja lähedal asuvat kaks suurt pärna annavad teada vana ohvrikoha olemasolust.
Mõis oli Võnnu kihelkonnas üks väiksemaid – 4767 vakamaad viie küla maadel: Melliste, Mäekala, Tuimäe, Kulbi ja Heido külad. Vakuraamatute andmetel oli mõisapõldude kvaliteet keskmine ja veidi ülegi, kasinad olid karjamaad ning heinamaad vesised. Suurt puudust tunti põletis- ja tarbepuudest. 19. saj. asusid mõisa heinamaad Emajõe alamjooksul Koosa jõe ääres Akali kaevandu juures.
Arhiivdokumendid annavad teada mõisa ajaloolise tausta kohta järgnevat: 1550. a. pantis Hans Beckmann mõisa peale isalt pärimist 3000 Riia marga eest Tartu raehärra Paul Bockile, kuna sattus ise Venemaale vangi (Paul Bock oli Hans Beckmanni õemees). Von Bockidelt on mõis ka oma eestikeelse nime saanud.
Poola kuningate Stefan Bathory ja Sigismund III valitsemise ajal (vastavalt 1582. a. ja 1589. a.) kinnitati mõis Bocki väimehele Dietrich Hartmannile. 1601. a. pärandas Dietrichi naine Catharina mõisa oma pojale Heinrichile. 1626. a. päris mõisa tema väimees Hans Stralborn. Naisliini pärimise läbi jäi mõis Stralbornide valdusesse aastani 1760, mil viimase omaniku Dietrich Stahlborni surma järel müüsid tema venna lapselapsed Poka mõisa 7500 rubla eest tallmeister Carl von Bellingshausenile Pilkuse mõisast.
Bellingshausen andis aga 1767. a. mõisa üle maanõunik Carl Dietrich von Loewensternile, kes oli samal ajal ka Mäksa mõisa omanik. Aastatel 1783 – 1787 päris mõisa tema poeg G. D. Loewenstern. 1787. a. sai mõisa omanikuks viimase kasuvend Carl Otto Loewenstern, kes 1790. a. omandas ka Kastre mõisa. Aastal 1835 pantisid pärijad 165000 rubla eest Poka (ka Mäksa ja Kastre) mõisa maanõunik Gotthard von Liphardile. 1839. aastast said mõisad Liphartile.
Kõik kolm mõisat müüdi 1850. a. kindralleitnant Otto Reinhold von Essenile.
Rahvasuu räägib, et kord tulnud mõisaparki (kas Raadi mõisa, mis kuulus ka Liphardile, või Mäksa mõisa, selles pole rahvasuu üksmeelele jõudnud) lõbusõidule seltskond tudengeid, kelle hulgas olnud ka Otto von Esseni poeg Aleksander Otto Magnus von Essen. Noored läinud pisut ülemeelikuks ja mõisaomanik Liphart tulnud üliõpilasi minema ajama ja nähvanud seejuures Essenit kolm korda ratsapiitsaga. Essenid kaevanud Lipharti kohtusse ja keisri käsul pidanud ta hüvituseks loovutama nii Kastre, Mäksa kui ka Poka mõisa.
1863. a., peale Otto Reinhold von Esseni surma, läksid mõisad tema pojale – Nikolai von Essenile.
Nooruse teenis Nikolai keiserlikus kaardiväes, kuid saadeti tapmissüüdistuse tõttu erru ja pagendusse oma mõisa. Ometi sobis mõisapidamine talle hästi, ta oli edumeelne ja teovõimeline põllumees. Oli Liivimaa Üldkasuliku ja Ökonoomilise Nõukogu asepresident Tartus ja Venemaa põllumajandusnõukogu liige.
Nikolai ajal kasvatati siinsetes mõisates Peterburi keiserlike tallide jaoks hobuseid. Keisri kööki varustati või, viina ja jahuga. Võid viidi ka Inglismaale. Põldude hoolika väetamise tõttu kasvas väga hea vili, mida lõigati sirbiga, et midagi kaduma ei läheks. Nikolai korraldusel kraavitati Kastre-Peravalla sood ning rajati sirgeid metsateid, suviti oli tööl 300 – 400 saarlast.
Nikolai oli ka suur aianduse edendaja: igal aastal kinkis mõisnik igale peremehele neli õunapuud ja marjapõõsaid, iga istutatud õunapuu eest jättis rendist alla 50 kopikat. Kes aga kuue aasta jooksul jättis kuus puud istutamata, sellelt nõudis 2 rubla rohkem. Talumees, kes väljanäitusel õunte eest auraha sai, sai mõisa poolt veel rubla lisaks.
Talupoegade vastu oli mõisahärra vastutulelik, laenas vajadusel rendirahagi. Kui Alevi külas toimus tulekahju, siis jättis ta aastarendi küsimata ja kinkis 100 rubla (mille eest sai osta hobuse ja kaks lehma).
Nikolai armastanud väga teretamist. Poisikesed otsinud võimalust päeva jooksul mõisahärrat näha ja teretamisega 10-20 kopikat teenida.
Nikolai suri 9. novembril 1900 südamerabandusse. Kogu vald ja Saaremaa kraavikaevajad olnud suures leinas. Kirst kanti õlgadel Kastre mõisast perekonna kabelisse Mäksal. Matuste puhul kingiti igale matuselisele härra pilt ja anti trööstiks pits viina.
Peale Nikolai surma jäi mõisasse tema noorema venna Otto Peter von Esseni poeg Aleksander Jakob Otto von Essen.
Aleksnder olnud suur jahimees. Tema suurimaks ettevõtmiseks oli 1912. a. Järvselja jahilossi ehitamine. Selle rahastamiseks müüs ta Annikoru mõisa. Samal ajal rajati ka Mäksa mõisa juurde jahipark, kuhu toodi elama faasaneid. Aleksanderi ajal viidi lõpule talude päriseksostmine. Mõisnik abiellus Haaslavalt pärit lihtsa taluneiuga. Pärast 1922. a. mõisate planeerimist ja võõrandamist (Poka mõis kõige hiljem, koguni 1926. aastal) jäeti talle Kastre mõisa südamik asundustaluna. Aleksander plaanis 1939. aastal lahkuda Saksamaale, kuid suri enne südamerabandusse ja maeti perekonnakalmistule. Naine lastega läks Saksamaale.
Poka mõisakompleksi kuulunud ühekorruseliselises kivihoones on asunud Eesti Vabariigi ajal vallamaja, hiljem ka sidekontor, raamatukogu ja klubi. Nõukogude ajal oli seal V. Kingissepa nim. kolhoosi kontor.
Peale maareformi ja majandite laialisaatmist aastal 1992 on majas taas vallavalitsuse ametnike töökabinetid.
Melliste küla ajaloo faktid
V-IX saj. – asula / linnus Melliste Lingutusmäel
1582 – revisjonikirjades mainitud kohanime Melliste (Melzi, Melsi, Meliste)
1588 – esmateated Melliste veskist (Malzmühle)
1638 – Melliste küla esmamaining (Meliste Pustus)
1795 – teated Melliste kõrtsi olemasolust
1825 – teated Melliste saeveskist
1850 – Mäksa, Kastre ja Poka mõisate omanikuks saab Otto von Essen
1866 – külakooli avamine Melliste külas Sika talu juures
1868 – Mellistes oma pood olemas
1897 – kõnetraat Poka, Mäksa ja Kastre mõisa vahel.
1903 – Külakooli sulgemine Melliste külas
1904 – kuulutati välja renditalude müük
1920 – Mellistes sepikoda olemas
1920 – Laulu-Mängu Selts „Helin” asutab raamatukogu Vana-Kastres
1927 – Melliste meierei ehitamine ( saeveski kohale).
1934 – Uue koolimaja ehitus: Sarakuste algkool Sudastes, päris Melliste küla piiril
1934 – avatakse bussiliin Tartusse
1944 – Melliste pommitamine. Kevadel hävis sõjatules koolimaja. Suvel heitsid Nõukogude lennukid 50 pommi, tabamuse said kaks talu ja karjalaut.
1945 – moodustati Melliste külanõukogu
1945 – Raamatukogu uus algus Poka külas
1947 – talumaade ümberjagamine
1949 – Melliste, Poka ja Miinamõisa küladest moodustatakse kolhoos ”Sõprus” (esimees Eduard Soe). 172 inimesega, maad 850 ha
1950 – ühismajand ”Ühine Sõprus” koos Sudaste ja Võruküla piirkonnaga
1952 – kolhoos saab uue nime: Viktor Kingissepa nim. kolhoos
1952-1978 – kohaliku haigla olemasolu Sudaste külas
1952-1976 – Sarakuste Algkool taas tegutsemas Melliste külas
1954 – likvideeritakse Melliste külanõukogu, Mäksa vald nimetatakse külanõukoguks
1963 – maantee renoveerimine Mellistes
1971 – moodustatakse suur ühismajand Mäksa külanõukogu alal, nimeks jääb V. Kingissepa nim. kolhoos
1973 - Melliste kauplushoone rekonstrueerimine
1973 – valmivad 6 ühepereelamut väikesele Lingutusmäele
1975-1989 – Oraviku elamurajooni valmimine (9 elamut)
1976 – paisjärv rajamine Mellistes
1976-1990 – söökla Indo talu ruumides
1976 – Valmivad Poka suurfarm (samal aastal suletud koolimaja kohale), Tamme kuivati ja Alaküla vasikalaut
1977 – majandi estosteriilitsehhi rajamine
1978 – Uued ruumid saavad majas Oraviku 3 Melliste sidekontor ja juuksur
1978 – valmib Tamme tootmiskompleks töökodade ja garaaziga Melliste küla piiril
1979 – suletakse Aru 8-kl. kool
1979 – Melliste raamatukogu kolib Oraviku elamutsooni
1979 – Mellistes alustavad tööd teeninduspunkt ja õmblusateljee
1980 – Mellistes valmivad 4 ühepereelamut Melliste järve ääres
1987 – Tartu-Räpina maantee renoveerimine
1991 – Mäksa vallale omistatakse omavalitsuslik staatus
1991 – valmib uus Melliste Algkool-Lasteaia hoone
1992 – Mäksa vallavalitsus kolib Poka külla
1992 – avatakse Melliste lasteaed
1992 – majandi lagunemine, tekivad uued põllumajandusettevõtted: OÜ Melmilk (loomakasvatus), AS Tamme Kuivatid (taimekasvatus, loomakasvatus), TÜ Mäksa Seeme (taimekasvatus)
1993 – Mellistes avab uksed kohvik Taaler
1993 – Mellistessse kolib Mäksa ambulatoorium
1994 – esimene suur Laadapäev Mellistes
1995 – suvise spordi suurvõistluse Melliste triatloni sünd
1996 – Melliste I külapäev
1996 – Mellistet külastab Eesti Vabariigi president Lennart Meri
1997 – Melliste perearstikeskuse reorganiseerimine
1997 – Mellistes avatakse apteek ja hambaravikabinet
1997 – uksed avab uus kohvik Käbitare
1998 – Melliste koolimajas avatakse lastele basseiniruum
1999 – Melliste II külapäev, Melliste külavanemaks valitakse Aivar Matt
2002 – esimene vanatehnika laadapäev ”Sulle-mulle”
2003 – valmib Melliste küla arengukava
2004 – Võnnu kihelkonnapäev Mellistes
2004 – Kodulookonverents
2004 – Mellistes valitakse uus külavanem: Avo Lüpsik
2004 – Melliste kooli juurde avatakse korvpalliväljak
2005 – pidulikult avatakse Mellistes laululava
2005 – toimub kodupaigapäev – Kivipäev
2006 – toimub kodupaigapäev – Puupäev
2007 – toimub kodupaigapäev – Veepäev
2007 – Melliste algkool korraldab perepäeva
2007 – maantee renoveerimine Melliste lõigul
2007 – toimub esimest korda suvelõpuüritus Muinastulede öö üle Melliste järve vee
2008 – Mellistes valmib spordihoone
Melliste haldusajalugu
1866. a. seadus määras kogukonna alammääraks 200 meeshinge. Melliste kuulus Poka kogukonna alla. 1892. aastal toimub Poka ja Mäksa kogukonna ühendamine.
19. sajandi keskel oli Tartumaal 172 valda. 90-ndail aastail valdade arvu vähendati – Tartumaa 148009 elanikku kulus 73 valla alla. Seniste väikeste valdade (Kaagvere, Mäksa, Sarakuste ja Poka) liitumisega moodustus ühine Mäksa vald. Omaette üksus oli seni Kastre vald.
1904.a. liideti Kastre ja Võnnu valla külad ning moodustus Kastre-Võnnu vald. 1922.a. lõpuks oli Tartumaal 63 valda, Kastre-Võnnu valla elanike arv oli 3942, mis oli maakonnas suuruselt teine. Valla territooriumi moodustasid järgmised külad ja asundused: Hammaste, Issaku, Kastre, Kastre-Peravalla, Kurista, Piirissaar, Saare, Terikeste, Võnnu, Võõbste. Mäksa valla territooriumi moodustasid 19 küla ja asundust: Aru, Eide, Kaagvere, Miina, Ulbi, Kägari, Melliste, Mäekala, Mäksa, Mäletjärve, Olli, Poka, Sarakuste, Sootaga, Sudaste, Tamme, Telliskivi, Tuimäe, Võruküla.
1938. a. valla piiride reformiga liidetakse Kastre-Võnnu valla idapoolse osad ja Kastre asundus Mäksa vallaga. Valla piir ulatub veel Peipsini.
1945. a. toimus uus haldusreform, mille tulemusena tekkisid valdadest väiksemad omavalitsusüksused – külanõukogud. Tartu maakonna 9 vallast moodustati 22 külanõukogu. Mäksa valla piires moodustati 3 külanõukogu: Melliste külanõukogu (Melliste, Piiri, Mäletjärve, Oru, Võru, Metsanurga, Vana-Kastre, Sarakuste, Poka, Kaagvere), Mäksa külanõukogu (Sarakuste, Mäksa, Aru, Rehe, Tamme, Mägari, Tigase, Telliskivi, Parveotsa, Tuuleveski) ja Võõpste külanõukogu (Kaarli, Kastre, Aruaia, Praaga, Võõpste, Kõrvesilla).
1954. a. oli oluline muudatus külanõukogude arvu kärpimine. Mäksa, Melliste ja Võõpste külanõukogust moodustati Mäksa külanõukogu. Tartu rajoonis jäi 22-st külanõukogust 10. 1962.-1963. a. korraldatud haldusjaotusel moodustati Tartu rajooni piiresse 23 külanõukogu. 1968. a. piiri muudatusega pidi Mäksa külanõukogu oma Peipsiäärse ala loovutama Koosa külanõukogule (284 ha).
1977. a. haldusreform nägi ette pisikülade liitmise, kas omavahel või suurematega. Eestimaa 7023 külast kadus administratiivsel Eestimaa kaardilt 3749. Külanimede valikul eelistati vanemaid ja ainukordsemaid nimesid, kaotati korduvalt esinevaid, sama- ja lisanimelisi külade ja asunduste nimesid. Mäksa külanõukogus moodustus 16 küla: Aruaia, Kaagvere, Kaarlimõisa, Kastre, Melliste, Mäksa, Mäletjärve, Poka, Sarakuste, Sudaste, Tammevaldma, Tigase, Vana-Kastre, Veskimäe, Võruküla, Võõpste küla.
Eesti iseseisvuse taastamise alguseks tavatsetakse lugeda deklaratsiooni Eesti suveräänsusest 16. novembrist 1988. Kohaliku omavalitsuse aluste seadus ja haldussüsteemi loomise seadus võeti vastu 1989. a. 16. mail 1991. aastal omistati omavalitsuslik staatus Mäksa vallale.
Mäksa vallavanemad:
Nestro
Aksel Luska
1930.- aastad Leonhard Keskpalu
Mäksa külanõukogu esimehed:
1945-1956 Eduard Arike
1956-1989 Valve Koho
1989-1991 Jaanus Pajumaa
Mäksa vallavanemad:
1991-1992 Jaanus Pajumaa
1992-1993 Maimu Möller (kt.)
1993-1996 Rubert Saluoks
1996-1999 Ilmar Suik
1999- Margus Pleksner
Mäksa vallasekretärid
1930-1940 Voldemar Sõrmus
1965-2007 Milvi Sõõru
2007 - Mariliis Timmermann
Mäksa vallavolikogude esimehed
1991-1993 Mare Nurmes
1993-1996 Jüri Timmermann
1996-1999 Peeter Kollist
1999-2002 Jüri Timmermann
2002-2005 Sirje Jõgiaas
2005- Vaike Lillemäe
Melliste küla talud 1939. aasta seisuga
EIDE (ÄIDE) talu
Poka küla vanatalu, toodud uude kohta koos Lüti taluga 1865. a. paiku. Kandis 1782. ja 1792. a. revisjoni aegu nime Kibali, 1811. – 1850. a. Kulbi ja 1858. Heido nime. 1904. a. ostis talu Jakob Käärik. 1916. a.-st peremees Jaan Käärik (sünd. 25.04.1890, abiellus Helmi Mälloga 1914. a., lapsed Kalju ja Robert).
INDO talu
1782. a. ja 1858. a. revisjonikirjades esineb Melliste talu nime all. 19. saj. alul tuli siia peremeheks Mäksa vallast Indo ehk Mutso Hindrik.
1904. a ostis talu Karl Mäekala. Alates 1916. a. on taluomanikuks Leena Mäekala (sünd. 1.03.1866 Kastre-Võnnu vallas, abiellus Karl Mäekalaga 1904. a).
KIILAKO talu
Endise Tuimäe küla vanatalu. Paiknes samas kohas juba 17. saj. lõpul. 1782. – 1858. a. revisjonikirjades esineb Männi taluna. 1786. a. tuli siia peremeheks Poka mõisa kubjas Kiilako (Kihlako) Andres. Tema 19. saj. järglased kandsid perekonnanime Libbesi. Libbesi taluna esineb 1826. ja 1850. a. revisjonikirjades. 1904. a. ostis talu päriseks Eduard Nursi.
KOOLIMAJA (POKA-KOOLI) talu
Endise Tuimäe küla vanatalu, teada 17. saj. lõpust. 1795. a. Kibali talu nime all, 1811. -1850. Molloka taluna, 1858. a. Sika taluna. 1866. a. rajati talu juurde Poka koolimaja – siit nimigi. 1904. a. ostis talu Johannes Kaning.
KOPLI talu
Melliste küla vanatalu, rajatud ilmselt 1865. a. Nime on saanud Marjamäe all asuvast koplist. 1904. a. ostis talu Peeter Mäekala, 1939. a. taluperemees August Mäekala.
LAANE talu
Endise Mäekala küla vanatalu, olemas juba 18. saj. alul, märgitud 1782. ja 1858. a. revisjonikirjades Mäekala talunaon . Laane nimi Poka mõisa talumaade kirjeldustes 1865. a. 1904. a. ostis talu Peeter Peterson, 1939. a. taluperemees Eduard Mäekala.
LUSTI talu
Endise Mäekala küla vanatalu, kirikuraamatus mainitud 1766. a., sama ka 1782. – 1858. a. revisjoniraamatutes. Teada on peremees Oskar Ass. 1904. a. ostis talu Jaan Mooses, oli omanikuks ka 1939. a.
LÕHMUSE talu
Endine Lüti talu popsikoht. Nime saanud talumaal kasvavaist vanadest pärnadest. 1904. a. ostis August Mutso. 1930. a.-tel kuulus talu Eduard Kollomile. Hiljem ostis talu Kaupo Saksing.
LÜTI talu
Endine Sulbinuka (Poka) vanatalu, mis 1782. – 1795. a. revisjonikirjades esineb Kibali taluna. 1816. a. aga juba Lüti talu. Praegusesse kohta toodud 1865. a. paiku Teokopli äärest Haaviku talu lähedalt. 1904. a. ostis Johan Mutso, 1930. a.-tel kuulunud August Mutsole.
MARDI talu
Asundustalu, rajatud 1920. aastatel.
MOORITSE talu
Endise Tuimäe küla vanatalu 17. sajandist. 1782. – 1858. a. revisjonikirjades Näksi nime all. Nimi Mooritse (Moritse) on pärit 19. saj. algusest, peremehelt Männi Mooritsalt. 1904. a. ostis Kustav Jaas, 1939. a. taluperemees Aleksander Voitk.
MÄE talu
Rajatud ilmselt 1860. a. Nimi asukoha järgi, asus kõrgemal kohal, mäel. 1904. a. ostis talu Hindrik Tüür, 1939. a. päris August Tüür.
MÄNNI talu
Endise Tuimäe küla vanatalu, asutatud ilmselt 17. saj lõpul (1688. a. on mainitud Pikkpalo külas peremees Menni Jürgen). 1866. a. kaardil koos Kiilako taluga.
1904. a. ostis talu August Koort, 1939. a. peremees Artur Anderson.
NISU talu
Endise Mäekala küla vanatalu 18. saj. algusest. 1787. a. oli peremees Nisso Peeter. Märgitud 1782. – 1858. a. revisjonikirjades. 1904. a. ostis talu Karl Tatrik, 1939. a. peremees August Tatrik.
OJA talu
Popsikoht Melliste kõrtsi naabruses.
PIIRIKIVI talu
Sassi talu popsikoht Hammaste küla piiril.
SAARE talu
Melliste küla vanatalu. 18. saj. nimetatud ka Melliste taluks. 1782. a peremees Saare Jaan. Nimi on tulnud tõenäoliselt paiknevuse järgi – kõrgemal, Melliste oru „saarel”. Mainitud 1811. a. revisjonis, 1904. a. ostis Jaan Vasila, 1939. a. omanik August Vahar.
SAEVESKI talu
Mellistes. 1904. a. peremees Laos, 1924. ostis Jüri Siilaberg krundi koos üle oja oleva piimameierei krundiga ja ehitas maja. Hiljem meierei müüdi (ilmselt 1927. a.). 1939. a. kuulus talu Jüri Siilabergile ja meierei Mäksa Piimatalituse Ühisusele.
SASSI talu
Endise Tuimäe küla vanatalu, olemas juba 17. saj. 1770. a. tuli Mäksalt peremeheks Sassi Ado, kellelt nimigi. Sama nimi 18. – 19. sajandi vahetuse revisjonides. 1904. a. ostis talu Kristjan Männi, 1939. a. peremees Karl Samler.
SEPA talu
1920. a. Melliste oja kaldale sepa Jaan Petersoni poolt rajatud talukoht.
SIKA talu
Endise Tuimäe küla vanatalu. 1780. a. paiku tulnud siia peremeheks Jaak Karl Sikka, kellelt ka pärit talu nimi. 1782. -1 858. a. revisjonikirjades olemas Sika taluna. 1904. a. ostis Peeter Mutso, 1932. a.st on peremees Rudolf Koort (sünd. 14.05.1903, abiellus 1930. a. Elfride-Caroline Mutsoga, lapsed Enno ja Eeve).
SINGI talu
Endise Mäekala küla vanatalu, mainitud esmaselt 1786. a. vakuraamatus, edasi 1811. – 1858. a. revisjonikirjades.
1904. a. ostis Peeter Kõiv, 1939. a. peremees Johannes Kõiv.
SOOME talu
Asundustalu, rajatud 1920. aastatel.
