Muun´astulõq läädetäs täämbä üle põhjamaie. Sii olõs´ ütekõrraga nigu väega vana ja väega vasnõ muud. Ammus taa oll´, ku säräst üüd naati siin Melisten tähistämä! A tuli esiq om jo vana asi ja niisama vana om üü. Tuli või vahtsõl aol tullaq ka pirnist, aga tä jääse iks tulõst. Pirnitulõsid om saanuq kotusside nii pall´o, et üü ei paistuq inämb üü muudo ja liina kottal ei näe inämb, kui tähti täüs või ollaq taav´as põõm´ukuu üüse. Aga muun´astulõq peässiq ubis midägi nättäväle tuuma, mitte meid pimmest lüümä.
Nä peässiväq näütämä midägi, mis meid avitas kokko oitaq joba muistidsõst ajost pääle. Mille jaost toda vaja om? Et püsümä jäädäq, et kinmäs ollaq. Kinmäs om tuu, kel om midägi, mille nõalõ tukõq. Millegi nõalõ, mis om esiq kinmäs ja muutumadaq.
Nii imelik, kui sii ei olõq – kõgõ elävämbäq ja liikuvambaq asjaq võõvaq saadaq kõgõ kinmämbist ja püsüvämbist. Nii om lännüq miq keele, mi kotussõnimmi ja muistejuttõgaq. Aas´tasato om näid kynõlduq, näq omavaq omma ello elänüq ja näko muutnuq – ja sis kõrragaq ommaq näq üles kirotõduq ja nigu paika jäänüq, muuseumihe ja raamatihe kogotuq. Pall´o sellest kõgõst olõmõ esiq unõtanuq. Aga miq tiiäme, et kui meil om jälle vaja ennäst äräq tundaq, et mi olõmõ üts´ omaette rahvas tõisi siän, sis om meil olõman kinmäs põhi, kohe tukõq, ja läteq, kost juvvaq. Kui mi õnnõ ei unõtaq tiid tollõ lätte mano. Seeniq kül om tii oma keele rikkusõ mano vallalõ, aga tasos mõtõldaq, et miq sugupõlv võip ollaq viimäne, kes omma keelepruuki elävän kuuld.
Mis om sii oma keele man nii esiqsugust? Mitte ynnõ tuu, et tä om kokko kasunuq sii paag´aga ja om nigu esiq muutunu oma kihõlkonna tundõmärgist. Oma kiil´ köüt meid tõtõstõ kokko ka sada aas´tat tagasi elänüisi inemiisiga. Olõ lugõnu oman keelen kirjä pantuisi juttõ 19. aas´tasaa lõpust ja sinnäq kõrvalõ juttõ tollõ ajo esti kirjäkeelen. Ja ma tunnõ äräq, kui pall´o om kirjäkiil´ sii ajoga muutunuq – nigu olõs´ nuuq kirotajaq ubis tõõsõst maailmast peri inemiseq. Nääde maailm om sinnäq aigo jäänüki. Aga mi umakiilne jutt juus´ke sada aas´tat tagasi niisamamuudo nigu prõlla – niisama, nigu kuulõt poodi man vai talo moro pääl, kos õnnõ põlitsõq oma kandi inemiseq oman keelen kõnõldaq tihkasõq. Toda panõt kül tähele, et vaesembast om miq kiil´ jäänüq, sõnno ja ütelüisi om kõrrast unõtama naatuq. Aga muud´o tytõstõ – oma kiil´ om tuu, mis pidä meid ütenkuun kogoni sis, kui mi tülün olõmõq. Olkuq miq rikkaq vai vaeseq vai üts´kõik´ mis eräkonnast – tuu om teedäq, et üts´ kiil´ om ammust aost kõõgil suun olnuq. Õnnõ üts´ vahetegemine om siin vahepääl mano tulnuq – koolitõduisi ja koolitamadaq inemiisi vaihõlõ. Aritu rahvas om vahepääl põlgnuq omma kiilt prostast ja naanuq oitmaq esti kiräkeele poolõ, nii nigu vanast oll´ saksa ja venne keele poolõ oitjid. A paistus, et ka tuu aig om püürdnüq ja opõtõtõdu rahva siän om tulluq arvosaamine, et Estimaa keelerikkus om timä peris oma rikkus. Esiqasi, kuis´ miq sedä rikkust inämb oitaq jõvvamõq vai mõistamõ.
Mis muutus, kui mi täst ilma jääme? Meele jääse tiidmine ilmajäämisest, särdäne tiidmine, midä meil ei olõq pall´oside tõisi asjo kottalõ, mis kattõvaq joba inne selle ilma aigo. Mille sis nimelt sii tiidmine meele aigõt nakas tegemä? Selle, et mi olõmõ vahepääl rahvast saanuq. Ja rahvas tund äräq, kui timä olõmise külest nakas tükke pudõnõma, olku pääle et nuuq tüküq alalõ oietas ja muuseumihe kaemisest vällä pandas.
Aga nigu üteldüs sai – aig nakas jälleq püürdmä. Siinsaman lähiksen om tollõst selge märk. Mäksä valla piiri pääl suurõ tii veeren saisva Esti edimädseq kihõlkonnasildiq. Miq suur´ Võnnu kihõlkond – Haaslavast Taav´askuani – om endä vällä kuulutanuq. Suur´ om ka timä keelerikkus siin tarto ja võro keele piirimail, mis om sünnütänüq suurõ keeleanniga kirämehi. Tuu om jo silmäga nätäq: kos Suitsu, sääl Tuglast! Ja märtsit muistejuttõ omaq täüs Meliste kandi oroq Voorõmäest kooni Kastreni! Tulkuq sii kõik´ nättäväle täämbädside muun´astulli valgõl!
Urmas Kalla
